Minu "Hunger Games"

Teen siia väikese vahepostituse. Ma tean et ma pole niiiiii kaua kirjutanud. Arvuti lihtsalt ei tundu eriti tõmbav faktor, aga ma luban et ma kirjutan tagantjärge kõigest mis siin vahepeal juhtunud on.

 Aga praegu: Mis nüüd juhtuma hakkab?

Nagu te kõik loodetavasti teate on minu kooli nimi United World College Red Cross Nordic. Võite küsida, mida see Red Cross Nordic selles nimes teeb. Meie kool teeb tihedalt koostööd punase ristiga, meil on infotunnid, me saame esmaabi diplomi ja punase risti diplomi. Selleks on vaja läbi teha erinevaid ülesandeid ja täita erinevaid kriteeriume, üks nendest algab homme.

 Homme osaleme me suures simulatsioonimängus Pa Flukt (tõlkes "jooksus")
See on 24 tundi kestev mäng kus me peame osalema rollimängus kus kehastume migrantideks/põgeniteks. Me oleme jagatud perekondadesse, kus on 10 inimest, igal ühel on peres kindel roll. Näiteks mina olen peretütar, mu nimi on Hamila, ma olen 21 aastat vana, sündinud 18.02.1991 mu passi nr on 049. Lisaks sellele pean ma teadma ka teiste pereliikmete väljamõeldud nimesid, sünnikuupäevi, vanust ja selle õppimiseks on meil aega täna ja homme hommik.
 Ma ei tea täpselt mis hakkab toimuma, ainus mida ma tean on, et me liigume oma perega ilmselt ühest punktist teise labi metsade, meil ei ole süüa, aga mingil hetkel on meile lubatud väike kogus riisi, nii et arvatavasti läheb kõht mingil hetkel tühjaks, me magame õues, meile antakse kaasa ainult magamiskotid ja matid ja me viibome väljas täpselt 24 tundi. Vahepeal mängivad vanemad õpilased politseid või piirivalvureid vms ning küsivad meilt meie vanust või kes me oleme ja kust me tuleme või proovivad meie elu lihtsalt võimalikult sarnaseks põgenike omaga teha. Saab lõbus olema. Sellele mõeldes meenub mulle kohe raamat "Hunger Games" mida ma juhuslikult loen"
 Miks sellist asja vaja on? Et me mõistaksime probleemi ja saaksime aru millist elu elavad need 40 miljonit inimest kes on põgenikud üle kogu maailma. Ma ootan homset põnevusega, aga kõigepealt pean korralikult magama, sest ilmselt homme mul seda võimalust ei ole.

Kirjutan kui tagasi tsivilisatsiooni jõuan

Snakkes :-)

Swahili PBL

PBL - Project Based Learning - projektipõhine õpe

Iga aasta on meil kaks korda erinädal, kus tunde ei toimu vaid õpilased osalevad erinevates projektides. Valik on meeletult lai ja uskumatult huvitav. Sel aastal sa valida: kajakiga merel, kajakiga fjordides, mägironimine, surfamine, rattasõit. raamatukirjastus, ajalooõpilased käisid Berliinis, paadiehitamine, kabe, loodushoid, rahvusvaheline suhtlemine, projekt poolas kus aidati erikooli kus õpivad nägemishäiretega lapsed, muusika, vabatahtliktöö, rahukõnelused, raamatukirjutamine erinevatest lugudest sellest piirkonnast, yoga, Swahili keel.

 Mõnus, oli tahtmine mitut proovida aga valida sai ainult ühe, nii et mina valisin Swahili keele.
Što eto?
Swahili keel on kasutuses Aafrikas; Kongo, Keenia, Komoori saared, Rwanda ja see tahetakse muuta Aafrika üldiseks keeleks et vähendada inglise keele mõjusid. Valisin selle projekti, kuna ilmselt seda järgmine aasta ei ole, seda juhtisid kaks teise aasta õpilast ja võibolla mõned teist teavad minu kinnisideed aafrikaga.

 Nädala jooksul õppisime sõnu, grammatikat, kultuuri, tantsisime , laulsime, kokkasime. Megamõnus
Kursus algas väikeste saiakestega mille meie juhendajad meile olid küpsetanud, need maitsesid nagu tuntud valge sai, mida india restoranis antakse. Ma sain retsepti ka, nii et ma võin kenasti jagada, aga kui keegi selle järgi proovi, peab mulle teada andma, kuidas välja tuli:

 Mandazi - kogus 24
4 tassi jahu
2 tassi sooja vett
0,5 tassi suhkrut
0,5 tassi piima või kookospiima
2 spl õlo
1 spl küpsetuspulbrit
soola
lisaks võib lisada võid, kardemoni, kaneeli, nelki

Kuidas teha:
1) Sega jahu, küpsetuspulber, suhkur ja sool.
2) Lisa vesi, õli ja sõtku kätega. Kõigepealt lisa tasatasapisi vesi ja siis õli.
3) Lisa kõik ülejäänud asjad
4) Rulli õhukeseks kihiks, lõika väikesed tükid.
5) Prae pannil rohke õliga

Ise pole seda järele proovinud aga kuna põlisaafriklannalt saadud retsept, siis usun et peaks toimima. Olge julged ja proovige järgi.

 Swahili keel iseenesest on lihtne, kui kõik grammatika selgeks õppida ja sõnavara omandada, siis saab täitsa rääkida. See kõlab mahedalt, mis mulle väga meeldib. Naljakas on, et nad moodustavad väga pikad sõnad mille erinevad osad märgivad aega, tegijat, kellele see on suunatud ja mis see on. Nt hakukunyesha tähendab et "ei sadanud vihma", nii et seal on eitus, minevik ja "vihma sadama". Kõige levinum fraas swahili keelest on ilmselt "Hakuna matata", mis sai mu elumotoks. Kui keegi tahab veits õppida, siis hea laul on allpool, kuula seda ja sul on juba põhiviisakus olemas.

Kõige üllatavam kogemus oli kindlasti swahili nädala lõpetamine. Meil oli plaanis süüa teha, nii et me kogunesime kõik kell kolm et hakata kokkama. Ma aitasin tassida ühte suurt kotti, oletasin et enamus sööki oli selles, samas kui hakkasin selle sisu lauale laotama nägin üllatusega, et sealt tuli välja ainult karpide kaupa liha. Ma sattusin veits segadusse, et miks meil nii suur kogus liha on ja kas me midagi muud ei teegi. Natuke aega hiljem tuli üks meie juhendajatest suure kohvrida, mis oli täis toitu, lihtsalt palju palju toitu. Ma mõtlesin et nad on segased, aga nad ütlesid et meile tulevad külalised. 

 Nii et me hakkasime hakkima ja kokkama. Ühel hetkel ma hakkasin retsepte üles kirjutama ja avastasin, et me teeme lubatud ühe toidu asemel neli või viis erinevat rooga. Ühel hetkel ei olnud kõikidel inimestele ülesandeid anda, niisiis me pidime ootama. Ja kells sai kuus, ja kell sai seitse ja iga kord kui ma kööki läksin olid seal uued road. Ja kell sai kaheksa ja me olime seal olnud viis tundi, sellegipoolest huugasid köögis kõik pliidid täiskuumusel. Lõpuks... kell üheksa pärast kuut tundi ootamist olime me valmis. Kesiganes meie külalisteks ka pidid olema, neid ei olnud seal ja meil oli neli 15liitrist potitäit riisi, erinevaid kastmeid, salateid jm. Mul läks söögiisu ära, sellega oleks saanud väikesed pulmad korraldada, aga nad olid õnnelikud. Kui aafriklane teeb süüa, teeb ta seda hoole, armastusega ja ei hooli ajast. Kusjuures see on üleüldine Aafrika kultuur, sul peab olema aega. Kui sa tuled ruumi sisse ja ütled Tere kõigile, siis see on solvang, eeldatakse et sul on natuke aega iga inimese jaoks ja sa tervitad igaüht selles ruumis. Nii ütlevad nad eurooplaste ja teiste kohta: teil võib olla käekell aga meil on aeg.

 Ühesõnaga, õhtusöök möödus hästi, palju toitu jäi üle aga uhke lõpetamine ilusale nädalale. Toitudest oli põhiline riis. Minu lemmiktoidud olid pilau, mis on riisiroog lihaga, natuke nagu pilaff; pähklisupp, hernepada ja chai (tee). 

 Kultuuri jagamine, mis on põhiosa sellest koolist. Loodan et suudan kodus vähemalt osa nendest toitudest järgi teha. Ja loomulikult oleks tore kui ma võtaks ennast kokku ja jätkaks swahilikeele õppimist. 

Väike video teistest PBLidest

Proovin enam mitte jätta kuuajast vahet kirjutamisse.

Hakuna matata!
Kwaheri!
Snakkes!

Mu kool on ideaalne

Ülemaailmne rahupäev

Meie kooli moto: "Haridus et tagada rahu". 21 september oli ülemaailmne rahupäev ja enamus UWC koole tähistasid seda. Päev algas hommikusöögiga, inimestel paluti kanda võimalikult värvilisi riideid et sümboliseerida meie mitmekesisust. Minul muidugi värviliste riiete leidmisega probleeme polnud :D Söökla oli kaunistatud vastavalt teemale, seintel olid plakatid rakhupäeva kohta ja igasse võimalikku kohta oli riputatud paberist volditud linnud/rahutuvid. Pärast hommikusööki kogunesime auditooriumisse, kus oli kõne, esinemised, vaatasime erinevaid filmiklippe, kuulasime muusikat ning nägime esimest korda seda uskumatult ilusat videot, mille ma siia postitasin. See on tehtud meie koolis just selle sündmuse jaoks.

 Pärast auditooriumi jätkusid tunnid, kus õpetajatel oli palutud kuidagi moodi rahuteema sisse tuua. Ma arvan et see õnnestus päris hästi: keemias rääkisime kuidas erinevad leiutised on aidanud luua rahu või soosinud vägivalda, nt vaktsiinid on säästnud mitmeid elusid samas aatompommi leiutamine on toonud vägivalda aga samas muutnud riigid ettevaatlikumaks jne. Matemaatikas jäi kodutööks rahumärgi (peace sign) joonestamine kalkulaatoriga. Üleüldse olid kõik tavapärasemast rõõmsamas tujus :)
 Pärast tunde oli palju tegevusi: kapoeira, mediteerimine, jooga, jalgpallivõistlus kohalikega, rongkäik Flekke külla jpm. Õhtul oli näitus, ülekanne rahupäeva galast Londonis, ühise muusika kuulamine ja reedene kohvik, kus ma aitan (igal reedel valmistame kooke, nt praegu oli juustukook ja mustikakook, ja müüme seda). Mulle nii väga meeldib, et sellised sündmused meie koolis aset leiavad, see on lihtsalt ülitore.

Ülihubane õhkkond kohvikus, kus vaatasime ülekannet rahupäeva galaõhtust;

Foto, tehtud paar nädalat tagasi, kui siin oli vikerkaar. See ei ole arvutiga töödeldud, täiesti reaalne

Ilus laupäev

Aeg möödub siin koolis umbes nii: koolinädal, reede õhtu, laupäev, pühapäev, kooliaeg...jne. Töönädal läheb väga kiiresti, nagu üks suur koolipäev, aga nädalavahetused on erinevad. Tegelikult oleneb inimesest, Mina üritan puhkepäevadel kõigepealt puhata ja mõtted koolist eemale saada ja alles siis oma kodutöid hakata tegema, aga mõned inimesed lihtsalt õpivad konstantselt. Ma arvan et kuna nad on väsinud, siis võtab see kõik rohkem aega ja kui neil on kaks päeva siis on mõtted hajevil ja lõpuks ei saa ikka kõik korralikult tehtud. Mul on ka vedanud sest mul ei ole ajakulukaid ained nagu teater, filosoofia, maailmakirjandus, ajalugu vms.
 Aga eelmine nädal oli väga kena. Kõigepealt oli meil hommikusöök direktoriga, meie maja. Tegime vahvleid ja veetsime mõnusalt aega. Direktorile on siin esimene aasta ja kuna ta on harjunud Briti koolisüsteemiga kus kõik on üpris rangete reeglitega, on siinne sõbralik õhkkond tema jaoks midagi uut. Aga ta on väga tore inimene, proovib kõigiga juttu rääkida ja igal pool olla. Üks selle kooli põhimõtetest on  et õpilased, õpetajad, direktor ja kõik teised on võrdsed. Kõik kutsuvad üksteist eesnimedega ja ajavad normaalselt juttu :D

Pildil minu toakaaslane Rikke Norrast (heledad juuksed) ja Emma

Šotimaalt. 

 See on meie direktor Larry. Vasakul on näha ka tema väike tütar oma ema süles. Mitmed õpetajad elavad siin oma peredega. Õpilaste majadest umbes 100 m eemal on õpetajate küla, kus neil on oma majad. Osad õpetajad elavad ka õpialskülas, nt minu kõrvalmajas on minu Globaalse poliitka õpetaja.

Samal päeval hiljem avastasime et ilm on lihtsalt niiii kena. Päike paistis, vesi oli sile, aga me olime liiga unised et midagi ette võtta. Seega võtsime oma raamatud ja õpikud, läksime kunsti klassiruumi, kuulasime head muusikat, nautisime vaadet fjordile, ajasime juttu, joonistasime, tegime kodutöid, hiljem läksime õue. Hea asi siin on, et kõik klassiruumid v.a labor ja füüsikaklass, on koguaeg avatud. Nii minnakse vahest nt rootsi keele klassi filmi või jalgpalli vaatama või filosoofia klassi teed jooma.
 Lisan siia mõned pilldid sellest päevast. Kvaliteet on halb, sest need on tehtud mu arvuti veebikaameraga, aga sisu on ilus. Kõigepealt Randi Norrast kodutöid tegemas, siis Riia Soomest nautiams ja kolmandaks mina lugemas.

Jalka!!

Jalgpall: populaarne kogu maailmas, kõigi armastus ja loomulikult tähtis ka väikses kohas nagu Flekke. Juba kaks nädalat enne meie siia tulekut leidsime facebookist hirmuäratava hoiatuse et esimestel nädalatel toimub võistlus esimese ja teise aasta õpilaste vahel, esimese aasta omad peaksid mures olema, sest väidetavalt pidavat meie kaotus suur ja piinlik olema.

 Niisiis, siia jõudes panime tiimi kokku, kuhu tuli rohkem inimesi kui vaja. Mina, nagu mu loomus vahest on, otsustasin et selles mängus kaasa ei mängi ja annan võimaluse teistele. Lõpptulemis oli, et kuna mängu ajal sai piiramatult vahetusi teha jooksid esimese aasta omad pingi ja väljaku vahel sest mitte just igaüks oli loovutanud oma koha teistele. Pole hullu, ma olin energiline osa publikust, kusjuures mingil hetkel hakkas kohe silma, et ma olen jalkat ka varem vaatamas käinud ja mul võhma jätkub 

Teise nädala reedene matk

Võimalik, et ma kirjutan selle siia pigem sellepärast et endale mälestus jätta. Kui olime siin olnud juba teist nädalat ja oli saabunud reede otsustasime korraldada midagi põnevat. Plaanid olid tehtud juba mitu päeva tagasi, nimelt on siit koolist natuke eemal, teisel pool mäge kohe fjordi ääres vigvamm, kus õpilased saavad ööbida ja veidi aega koolist eemal olla. Kogusime inimesed kokku, kes olid nõus minema, varusime süüa, valmistusime matkaks. Kui tähtis päev oli käes oli meil kõik valmis: hea ilm, hea tuju, palju salatit, saia, pihve, juustu, materjal lõkke jaoks, ideaalne. Ainuke asi, mis meil puudu oli: magamiskotid. Me ei saanud neid, sest samal päeval läks üks teine grupp matkama ja nemad võtsid magamiskotid, tegelikult on koolil neid palju, peaks igale õpilasele jätkuma, aga seal oli sada asja mis läks valesti, nii et ei mingeid magamiskotte. Pole magamiskotte, pole  ööseks jäämis. Lükkasime matka edasi.

 Aeg läks õhtusse ja kõik tundus nii tühi, sest enne meil oli suur elevus olnud kogu toimuva pärast. Otsustasime kahe inimesega, et isegi kui meil ei õnnestunud kõik nii nagu me plaanisime, võime ju ikka kasvõi kolmekesi minna, koha üles otsida ja hiljem tagasi tulla. Mõeldud tehtud.

 See on kindlalt kõige ilusam matk, kus ma olnud olen. Algas nagu ikka ülesmäge ja ma peaaegu et hakkasin juba vinguma järjekordse mägironimise pärast. Peagi lõppes ronimine ja me hakkasime liikuma mööda mäekülge, mitte ülesmäge, ja see oli samas ka päiksepoolne külg. Päike paistis läbi roheliste lehtede ja tekitas imeilusa varjudemängu. Keegi meist ei vaadanud enam, kuhu ta astus, kõik vaatasid lihtsalt ümbrust, mis erines vägagi tavalisest norra metsast.


 Lõpuks vee äärde jõudes olime sõnatud. Meie ees oli rannaäärne vaatega mägedele mis kõrgusid teisel pool vett ja mille taha loojus parasjagu päike. See oli ... mul pole sõnu. Me tõesti ei tahtnud sealt lahkuda. Tegime väikese lõkke, mille kohal grillisime paar võileiba. Istusime, nautisime, rääkisime juttu. Me olime nii uhked enda üle, esimese aasta õpilased ja tulime juba oma teisel nädalal iseseisvalt siia. Sel hetkel hakkas koitma, kui põnev võib elu siin olla, kui lihsalt ise kätte võtta ja midagi korraldada.

 Hakkasime tagasi minema just siis kui hakkas pimedaks minema. Alguses kardsime veidi, et jääme liiga hilja peale, aga õnneks leidsime otsetee. Jõudsime metsast välja, nägime juba oma kooli, olime nii õnnelikud, nii heas tujus, kuni järsku... midagi väga väga suurt oli põõsas kohe meie kõrval. See oli katastroof: paanika, hirm, oskamatus midagi teha. Randi(minu väga hea norrakast sõbranna) hakkas jooksma edasi, Emils (väga hea sõber Lätist) hakkas kõigepealt jooksma edasi, siis mõtles et äkki see suur asi lõikab tal põgenemistee ära, nii et ta pööras ringi ja hakkas hoopis tagasi jooksma. Mina seisin paigal, peast käis nii palju mõtteid läbi, et ise ka ei usu.

 Lõpuks lõpetasid kõik siiski jooksmise, osaliselt sest mina seisin nende vahel "no panic please!!" ("Ilma paanikata palun"). Ma arvan et meil kõigil oli pulss kuskil 180 lähedal kui me edasi kooli poole hakkasime minema. Me ei näinud, mis seal põõsas oli, arvatavasti midagi suurt ja kiiret sest ühel  hetkel tundus et kogu see põõsas tuleb meile kallale ja järsku oli see läinud. Me jõudsime järeldusele, et see pidi olema kits või hirv, kes oli seal maganud vms ja me ehmatasime teda ja ta tegi väga kiirelt vehkat. Tagasi kooli jõudes oli nii kift kõigile ülielevalt seletada "me nägime hirve, see oli megasuur! see tahtis meid ära tappa! päriselt, see ründas meid!" - no natuke ülepingutatud, aga vähemalt oli tore.

 Nii et ma siiski elan täiesti asustamata kohas kus on oht metsloomade saagiks langeda. Selle koha nimi on Flekke :-)

Ookean!

Tänasel ilusal reede pärastlõunal käisime matkamas, see on üks minu kooliväline tegevus, mille valisin (EAC). Nüüd käingi igal reedel matkal järgmised kuus kuud.
 Täna sõitsime bussiga umbes pool tundi kuni jõudsime kohta kus alustasime oma matka. Peamiselt oli see ülesmäge, nagu Norras ikka kombeks, aga tipus oli megailus vaade. Sealt oli näha ka avaookeani, nii et ma nägin ookeani vist alles 5. korda oma elus, aga kõik korrad on Norras olnud. Atlandi ookean, palju vett, soolast vett pealegi.