Jah, ma tean. Ma ei ole siia ikka väga väga kaua kirjutanud. Vahest on vähemalt keegi kes seda kunagi loeb. Aga hetkel ma sõidan rongiga vastu oma viimasele veerandile selles hullus koolis kuhu kõik maailmapäästjad on kokku tulnud, et omandada oma keskharidus.... oeh
Viimased päevad olid ikka nagu enne ära sõitu: väga vähese ajaga oli vaja hästi palju asju korda ajada, kõiki kalleid sõpru näha, perega koos aega veeta ja oma koerale selgeks teha et talle sattus veidi liiga segane omanik kes lubab et ülikooli majutuse saab kindlasti selline korraldatud kuhu koeri ka lubatakse.
Eile pärast õhtusööki perega, proovisin kähku kõik vajalikud asjad oma kottidesse toppida painutades, nagu alati, lennufirmade limiite. Asja tegi eriti väljakutsuvaks fakt et ma lendasin Ryanairiga, kuid ma lahendasin asja defineerides nõuet "in addition to 10kg bag it is allowed to take another small bag 35x20x20cm" venitades selle väikse* koti veidi pikemaks ja kuna sellel kaalulimiiti ei olnud, kaalus see vist vähemalt 18 kilo... ja ega see teine kottki 10 kilo limiiti ei jäänud. Oli ju vaja kaasa võtta kõik õpikud, riided, asjad ja mis kõige tähtsam - veidi sööki kuna mul on kahe aasta peale isu koolitoidu järgi märgatavlt kahanenud.
Kui pagas oli enam-vähem okei, läksin Maarja juurde kus sai üksteist veel viimase poole aasta sündmustega ja järgmise poole aasta unistustega kurssi viidud ja seejärel kella poole kaheni lauamängu mängitud (Cashflow - ja ma ei jäänudki viimaseks). Öösel läbi küla koju jalutades sain ühelt mööduvalt taksolt veel tasuta sõidu ja peagi olingi alustamas oma nelja tunnist uinakut. Hommikul kell kuus toimus veel viimane pakkimine, toa koristamine, kõige üle vaatamine ja kella seitsmes olin Estri juures et koos hommikust süüa ja head teed joonud. Vanaema oli mulle meie viimasel kohtumisel väikse koogi kaasa küpsetanud mis mu kohvrisse ilmselgelt ei mahtunud aga hommikusöögiks oli see mahlane puuviljakook ideaalne. Viimased naljad, head aega, "see you when I see you" ning läksingi koju et seal veel perega hommikulauas istuda. Nagu näha siis jah, kasutan oma viimaseid hetki Eestis väga sisutihedalt.
Kella üheksa paiku liikuseme lennujaama kus keegi õnneks mu pagasit ei kontrollinutki. Tõusime ilusti õhku ja jõudsime 20 minutit varem kohale mis tähendab et ma sain varasemale bussile mis aitas mul jõuda varasemale rongile ja tänu millele sain ma teisele varasemale rongile ja võib olla jõuan nüüd ka varasemale koolibussile.
Ma tean et hetkel käib UWC valimisvoor ja ma ei taha ühtegi õpilast ära ehmatada. Red Cross Nordic asub küll Bergenist väheke põhja pool ilusas mägikülas, aga sinna saab palju lihtsamalt kui mina seda täna teen. Enamasti lennatakse otse Bergenisse ja sealt tuleb kooli organiseeritud transport vastu. Transporti saab leida: ruteinfo.net (kui siin on keegi kes tahab mulle külla tulla :-) ) pannes lõpp-peatuseks Flekke (Fjaler) või Dale.
Kuigi minu kooliminek võtab aega terve päeva ma ei kurda kuna mulle see meeldib. Rongijaamas kohtusin naisega kes oli Iraanist, proovisime koos piletiautomaadist aru saada. Temaga oli väga põnev rääkida, kahju et see aeg nii lühikeseks jäi.
Nüüd aga sõidan rongiga läbi lumise Norra maastiku, mööda mägedest ja järvedes. Iga küla millest möödume tundub muinasjutulinnana ja iga mäetipp tundub vallutamist väärt.
Minulgi on paar mäetippu vallutada. Esiteks peaksin oma keskhariduse kätte saama. Olen põnevil maikuuse eksamiperioodi ees. Siis peaks UWCst maksimumi välja võtma, mis tähendab võimalikult palju koguda endasse selle kirju seltskonna tarkust, mõtteid ja erinevaid maailmavaateid. Õhtused arutelud, laupäevased matkad, argipäevased mõttevahetused, hommikused kurtmised hommikusöögilauas ja need hindamatud hetked oma toakaaslastega. RCNUWC viimane poolaasta - siit ma tulen!
No comments:
Post a Comment