Teise nädala reedene matk

Võimalik, et ma kirjutan selle siia pigem sellepärast et endale mälestus jätta. Kui olime siin olnud juba teist nädalat ja oli saabunud reede otsustasime korraldada midagi põnevat. Plaanid olid tehtud juba mitu päeva tagasi, nimelt on siit koolist natuke eemal, teisel pool mäge kohe fjordi ääres vigvamm, kus õpilased saavad ööbida ja veidi aega koolist eemal olla. Kogusime inimesed kokku, kes olid nõus minema, varusime süüa, valmistusime matkaks. Kui tähtis päev oli käes oli meil kõik valmis: hea ilm, hea tuju, palju salatit, saia, pihve, juustu, materjal lõkke jaoks, ideaalne. Ainuke asi, mis meil puudu oli: magamiskotid. Me ei saanud neid, sest samal päeval läks üks teine grupp matkama ja nemad võtsid magamiskotid, tegelikult on koolil neid palju, peaks igale õpilasele jätkuma, aga seal oli sada asja mis läks valesti, nii et ei mingeid magamiskotte. Pole magamiskotte, pole  ööseks jäämis. Lükkasime matka edasi.

 Aeg läks õhtusse ja kõik tundus nii tühi, sest enne meil oli suur elevus olnud kogu toimuva pärast. Otsustasime kahe inimesega, et isegi kui meil ei õnnestunud kõik nii nagu me plaanisime, võime ju ikka kasvõi kolmekesi minna, koha üles otsida ja hiljem tagasi tulla. Mõeldud tehtud.

 See on kindlalt kõige ilusam matk, kus ma olnud olen. Algas nagu ikka ülesmäge ja ma peaaegu et hakkasin juba vinguma järjekordse mägironimise pärast. Peagi lõppes ronimine ja me hakkasime liikuma mööda mäekülge, mitte ülesmäge, ja see oli samas ka päiksepoolne külg. Päike paistis läbi roheliste lehtede ja tekitas imeilusa varjudemängu. Keegi meist ei vaadanud enam, kuhu ta astus, kõik vaatasid lihtsalt ümbrust, mis erines vägagi tavalisest norra metsast.


 Lõpuks vee äärde jõudes olime sõnatud. Meie ees oli rannaäärne vaatega mägedele mis kõrgusid teisel pool vett ja mille taha loojus parasjagu päike. See oli ... mul pole sõnu. Me tõesti ei tahtnud sealt lahkuda. Tegime väikese lõkke, mille kohal grillisime paar võileiba. Istusime, nautisime, rääkisime juttu. Me olime nii uhked enda üle, esimese aasta õpilased ja tulime juba oma teisel nädalal iseseisvalt siia. Sel hetkel hakkas koitma, kui põnev võib elu siin olla, kui lihsalt ise kätte võtta ja midagi korraldada.

 Hakkasime tagasi minema just siis kui hakkas pimedaks minema. Alguses kardsime veidi, et jääme liiga hilja peale, aga õnneks leidsime otsetee. Jõudsime metsast välja, nägime juba oma kooli, olime nii õnnelikud, nii heas tujus, kuni järsku... midagi väga väga suurt oli põõsas kohe meie kõrval. See oli katastroof: paanika, hirm, oskamatus midagi teha. Randi(minu väga hea norrakast sõbranna) hakkas jooksma edasi, Emils (väga hea sõber Lätist) hakkas kõigepealt jooksma edasi, siis mõtles et äkki see suur asi lõikab tal põgenemistee ära, nii et ta pööras ringi ja hakkas hoopis tagasi jooksma. Mina seisin paigal, peast käis nii palju mõtteid läbi, et ise ka ei usu.

 Lõpuks lõpetasid kõik siiski jooksmise, osaliselt sest mina seisin nende vahel "no panic please!!" ("Ilma paanikata palun"). Ma arvan et meil kõigil oli pulss kuskil 180 lähedal kui me edasi kooli poole hakkasime minema. Me ei näinud, mis seal põõsas oli, arvatavasti midagi suurt ja kiiret sest ühel  hetkel tundus et kogu see põõsas tuleb meile kallale ja järsku oli see läinud. Me jõudsime järeldusele, et see pidi olema kits või hirv, kes oli seal maganud vms ja me ehmatasime teda ja ta tegi väga kiirelt vehkat. Tagasi kooli jõudes oli nii kift kõigile ülielevalt seletada "me nägime hirve, see oli megasuur! see tahtis meid ära tappa! päriselt, see ründas meid!" - no natuke ülepingutatud, aga vähemalt oli tore.

 Nii et ma siiski elan täiesti asustamata kohas kus on oht metsloomade saagiks langeda. Selle koha nimi on Flekke :-)