Jah, ma tean. Ma ei ole siia ikka väga väga kaua kirjutanud. Vahest on vähemalt keegi kes seda kunagi loeb. Aga hetkel ma sõidan rongiga vastu oma viimasele veerandile selles hullus koolis kuhu kõik maailmapäästjad on kokku tulnud, et omandada oma keskharidus.... oeh
Viimased päevad olid ikka nagu enne ära sõitu: väga vähese ajaga oli vaja hästi palju asju korda ajada, kõiki kalleid sõpru näha, perega koos aega veeta ja oma koerale selgeks teha et talle sattus veidi liiga segane omanik kes lubab et ülikooli majutuse saab kindlasti selline korraldatud kuhu koeri ka lubatakse.
Eile pärast õhtusööki perega, proovisin kähku kõik vajalikud asjad oma kottidesse toppida painutades, nagu alati, lennufirmade limiite. Asja tegi eriti väljakutsuvaks fakt et ma lendasin Ryanairiga, kuid ma lahendasin asja defineerides nõuet "in addition to 10kg bag it is allowed to take another small bag 35x20x20cm" venitades selle väikse* koti veidi pikemaks ja kuna sellel kaalulimiiti ei olnud, kaalus see vist vähemalt 18 kilo... ja ega see teine kottki 10 kilo limiiti ei jäänud. Oli ju vaja kaasa võtta kõik õpikud, riided, asjad ja mis kõige tähtsam - veidi sööki kuna mul on kahe aasta peale isu koolitoidu järgi märgatavlt kahanenud.
Kui pagas oli enam-vähem okei, läksin Maarja juurde kus sai üksteist veel viimase poole aasta sündmustega ja järgmise poole aasta unistustega kurssi viidud ja seejärel kella poole kaheni lauamängu mängitud (Cashflow - ja ma ei jäänudki viimaseks). Öösel läbi küla koju jalutades sain ühelt mööduvalt taksolt veel tasuta sõidu ja peagi olingi alustamas oma nelja tunnist uinakut. Hommikul kell kuus toimus veel viimane pakkimine, toa koristamine, kõige üle vaatamine ja kella seitsmes olin Estri juures et koos hommikust süüa ja head teed joonud. Vanaema oli mulle meie viimasel kohtumisel väikse koogi kaasa küpsetanud mis mu kohvrisse ilmselgelt ei mahtunud aga hommikusöögiks oli see mahlane puuviljakook ideaalne. Viimased naljad, head aega, "see you when I see you" ning läksingi koju et seal veel perega hommikulauas istuda. Nagu näha siis jah, kasutan oma viimaseid hetki Eestis väga sisutihedalt.
Kella üheksa paiku liikuseme lennujaama kus keegi õnneks mu pagasit ei kontrollinutki. Tõusime ilusti õhku ja jõudsime 20 minutit varem kohale mis tähendab et ma sain varasemale bussile mis aitas mul jõuda varasemale rongile ja tänu millele sain ma teisele varasemale rongile ja võib olla jõuan nüüd ka varasemale koolibussile.
Ma tean et hetkel käib UWC valimisvoor ja ma ei taha ühtegi õpilast ära ehmatada. Red Cross Nordic asub küll Bergenist väheke põhja pool ilusas mägikülas, aga sinna saab palju lihtsamalt kui mina seda täna teen. Enamasti lennatakse otse Bergenisse ja sealt tuleb kooli organiseeritud transport vastu. Transporti saab leida: ruteinfo.net (kui siin on keegi kes tahab mulle külla tulla :-) ) pannes lõpp-peatuseks Flekke (Fjaler) või Dale.
Kuigi minu kooliminek võtab aega terve päeva ma ei kurda kuna mulle see meeldib. Rongijaamas kohtusin naisega kes oli Iraanist, proovisime koos piletiautomaadist aru saada. Temaga oli väga põnev rääkida, kahju et see aeg nii lühikeseks jäi.
Nüüd aga sõidan rongiga läbi lumise Norra maastiku, mööda mägedest ja järvedes. Iga küla millest möödume tundub muinasjutulinnana ja iga mäetipp tundub vallutamist väärt.
Minulgi on paar mäetippu vallutada. Esiteks peaksin oma keskhariduse kätte saama. Olen põnevil maikuuse eksamiperioodi ees. Siis peaks UWCst maksimumi välja võtma, mis tähendab võimalikult palju koguda endasse selle kirju seltskonna tarkust, mõtteid ja erinevaid maailmavaateid. Õhtused arutelud, laupäevased matkad, argipäevased mõttevahetused, hommikused kurtmised hommikusöögilauas ja need hindamatud hetked oma toakaaslastega. RCNUWC viimane poolaasta - siit ma tulen!
Saturday, 11 January 2014
Saturday, 26 January 2013
Uisutamine!
Talv Norras on tore ja aina toredamaks läheb. Viimasel nädala pole meil olnud piisavalt lund et suusatada kuid nädala alguses saime suurepärase uudise - Jääväli on avatud!
Meie koolist umbes 3 minuti jalakäigu kaugusel on tiik, mis talvel ära külmub ja kuhu saab uisutama minna kohe kui kohalikud eksperdid on selleks loa andnud. Koolil on olemas uisud ja kiivrid, seega pole muud kui uisutama!
Praegu olen käinud väga mitu korda. Osad mängivad hokit, teised alles õpivad. On ülilahe vaadata kuidas nt inimesed araabiast aina paremaks saavad. Osad fanaatikud või muidu entusiastlikud inimesed veedavad jääl tunde ja tunde. Ka ma ise olen läinud hommikul vara enne kuut, et tundide ajaks tagasi olla või siis õhtul kell üheksa. Uisutamine kuupaistel mägede vahel tähistaeva all.
Kuna ma olen uisutamist õppinud, pole see nii keeruline, kuid kahjuks on nüüdseks meie jää kvaliteet väga halvaks läinud - nii paljud inimesed uisutavad, et see on vaevalt tasane. See muudab vaatepildi väga naljakas, eriti kui hokit mängitakse - kari inimesi pingutab iga hinna eest et edasi koperdada ja väikest musta litrit kätte saada. Ka mina ise olen väga koba sellel jääl ja nende uiskudega, kuid lõbus on ikka.
Mul on mõned pildid ka, mis on tehtud halva valgusega. Seekord õpetasin inimesi, kes külastasid meie kooli Förde immigrantide keskusest. Neile oli see esimene kord uisutada, kuna nad on Somaaliast
Ayoub Marokost
Mõned arvavad, et uiskude jalga panemine on
kõige raskem osa. Pärast proovisime hokit mängida, kuid sellise pimedusega kujunes see natuke teisiti välja - lõpuks tatsasime mööda jääd ringi ja otsisime litrit.
Lhakpa Nepaalist. Kiiver igaks juhuks, läheb tarvis.
Minu Somaalia sõber pidi uiske veidi pingutama, muidu vajusid jalad alt ära.
Nüüd hakkavad vaikselt saabuma plusskraadid, ni et ei tea kauaks seda lõbu jätkub. Õnneks sadas eile kiht kohevat lund maha, nii et me saame varsti uusi talvemõnusid nautida.
Meie koolist umbes 3 minuti jalakäigu kaugusel on tiik, mis talvel ära külmub ja kuhu saab uisutama minna kohe kui kohalikud eksperdid on selleks loa andnud. Koolil on olemas uisud ja kiivrid, seega pole muud kui uisutama!
Praegu olen käinud väga mitu korda. Osad mängivad hokit, teised alles õpivad. On ülilahe vaadata kuidas nt inimesed araabiast aina paremaks saavad. Osad fanaatikud või muidu entusiastlikud inimesed veedavad jääl tunde ja tunde. Ka ma ise olen läinud hommikul vara enne kuut, et tundide ajaks tagasi olla või siis õhtul kell üheksa. Uisutamine kuupaistel mägede vahel tähistaeva all.
Kuna ma olen uisutamist õppinud, pole see nii keeruline, kuid kahjuks on nüüdseks meie jää kvaliteet väga halvaks läinud - nii paljud inimesed uisutavad, et see on vaevalt tasane. See muudab vaatepildi väga naljakas, eriti kui hokit mängitakse - kari inimesi pingutab iga hinna eest et edasi koperdada ja väikest musta litrit kätte saada. Ka mina ise olen väga koba sellel jääl ja nende uiskudega, kuid lõbus on ikka.
Mul on mõned pildid ka, mis on tehtud halva valgusega. Seekord õpetasin inimesi, kes külastasid meie kooli Förde immigrantide keskusest. Neile oli see esimene kord uisutada, kuna nad on Somaaliast
Mina, külaline Somaaliast ning koolikaaslane Tiibetist. Kui kaks kaotavad tasakaalu siis üks võiks ikka püsti jääda.
Ayoub Marokost 
Mõned arvavad, et uiskude jalga panemine on
Mazen Jordaaniast on palju harjutanud ja on väga osav.
Lhakpa Nepaalist. Kiiver igaks juhuks, läheb tarvis.
Minu Somaalia sõber pidi uiske veidi pingutama, muidu vajusid jalad alt ära.Nüüd hakkavad vaikselt saabuma plusskraadid, ni et ei tea kauaks seda lõbu jätkub. Õnneks sadas eile kiht kohevat lund maha, nii et me saame varsti uusi talvemõnusid nautida.
Monday, 14 January 2013
Oslo
Enne kui ma lõpuks oma kooli maandusin (nüüd on sellest juba päev rohkem kui nädal) veedsin ma paar head päeva Merilini juures Oslos. Merilin on mu kallis klassi/kooliõde, lasteaia kaaslane ja muidu lahe inimene, kes veedab selle aasta YFU vaheusõpilasena Oslos.
Pärast megalahedat jõuluvaheaega lahkusin kodust kolmandal jaanuaril ja jõudsin hilja õhtuks Oslosse. Järgnev päev oli väga sisukas ja ülilõbus - sai mööda linna ringi käia, vaatamisväärsusi näha ja süüa head toitu.
Taustal on ooperimaja, mille katusele me tahtsime minna, aga talvel on see külastajatele suletud et takistada inimesi selle katuselt otse merre kelgutada. Vähemalt nii ütles mulle Merilin.
Hiljem läksime modernsemasse linnaossa, kus oli moodsakunsti muuseum. Muuseumit ei külastanud, kuid selle sissekäigu juures oli väga häiriv kuju (mitte see mis pildil) kuid arvestades et tegemist oli moodsa kunstiga, ei tohiksvist väga kritiseerida. Õnneks leidsime väljast ühe lahedama ja armsama kujukese. Üldsielt nägi see linnaosa vägagi välja nagu Rotterman . mere ääres klaasist majadega.
Oslo üleüldiselt mõjus hästi, kuidagi oli tunda et see on suur linn, kuid kohati tundus, et sel pole õiget struktuuri või korralikku kesklinna. Nägime küll rahvusteatrit ja parlamenti, kuid need tundusid olevat mõned tähtsamad hooned teiste sees. Sellegipoolest on see minu meelest ilus linn, kenasti arenenud - uued trammid, bussid, metroo ja korralik keskjaam (mitte negu Balti Jaam Tallinnas)
Kuningalossi ees. Ilus talveilm tegi nähtavasti tuju
Pärast megalahedat jõuluvaheaega lahkusin kodust kolmandal jaanuaril ja jõudsin hilja õhtuks Oslosse. Järgnev päev oli väga sisukas ja ülilõbus - sai mööda linna ringi käia, vaatamisväärsusi näha ja süüa head toitu.
Taustal on ooperimaja, mille katusele me tahtsime minna, aga talvel on see külastajatele suletud et takistada inimesi selle katuselt otse merre kelgutada. Vähemalt nii ütles mulle Merilin.
Hiljem läksime modernsemasse linnaossa, kus oli moodsakunsti muuseum. Muuseumit ei külastanud, kuid selle sissekäigu juures oli väga häiriv kuju (mitte see mis pildil) kuid arvestades et tegemist oli moodsa kunstiga, ei tohiksvist väga kritiseerida. Õnneks leidsime väljast ühe lahedama ja armsama kujukese. Üldsielt nägi see linnaosa vägagi välja nagu Rotterman . mere ääres klaasist majadega.
Oslo üleüldiselt mõjus hästi, kuidagi oli tunda et see on suur linn, kuid kohati tundus, et sel pole õiget struktuuri või korralikku kesklinna. Nägime küll rahvusteatrit ja parlamenti, kuid need tundusid olevat mõned tähtsamad hooned teiste sees. Sellegipoolest on see minu meelest ilus linn, kenasti arenenud - uued trammid, bussid, metroo ja korralik keskjaam (mitte negu Balti Jaam Tallinnas)
Kuningalossi ees. Ilus talveilm tegi nähtavasti tuju
heaks. Lossi ees sai Meriliniga ka hundiratast tehtud, sest enne kui ta Norra tuli, kirjutasin talle mõned ülesanded mida ta tingimata täitma pidi. Hudiratta tegemine keset tänavat (ei tea küll kas lossi esine park päris tänav on) ja sellest pilti tegemine oli üks nendest. Pildid sellest on Merilini blogis http://norraskorras.blogspot.no/
Vahepeal käisime paaris kohas veel - ägetates kommipoodides, riidepoodides, kust norrakad oma lemmikriided saavad - soojad kampsikud ja ilmakindlad joped mis on praktilised ja näevad samas ka head välja. Lisaks käisime söömas - kebabi, sest mulle oli juba varasemalt selgeks tehtud et Eestis ei osata õiget kebabi teha, kuna seda ei tee päris türklased või inimesed kelle rahvustoit see on. Tõsi, kebab oli hea, kuid selle söömine võttis arvatust tunduvalt kauem - sõime seda tund aega järgemööda ja siis järgmised pool tundi oigasime ja ei suutnud liigutada.
Kuri beebi. See on tehtud Vigelansparke's - arvatavasti ühes tuntumas kohas Oslos. Seal on väga palju ilusaid skulptuure, kuid see on väikeste kujukeste hulgast kõige kuulsam. Ilmselt kuna ta mõjub väga üllatavana ning naljakana. Kõik ülejäänud kujutavad dramaatilisi stseene ja üllaid kangelasi või muidu inimesi, kuid see kuju on ühest jonnipunnist. Isegi tema vasak käsi on läikiv, mitte tuhm nagu ülejäänud keha, sest inimesed hoiavad sellest nii palju kinni, et nad on tahtmatult oma käpikutega ilusti ära poleerinud.
Vigelandi kuulsaim monument - Monolitten.
Pärast linnas tuuritamist läksime tagasi Merilini host-pere juurde (kusjuures väga kenad inimesed ja väga ilus kodu, kuigi pisut fancy) Samal õhtul oli merilini host-õe sünnipäevapidu, nii et ma sain kohtuda mitmete norrakatega. Minu norrakeele oskused tulid nii palju abiks, et ma sain enamasti aru, mida inimesed ütlesid, kuid rääda ma ei osanud :-) Pealegi räägitakse Oslos teistsugust norra keelt - bokmaal, mis minu arvates kõlab veidi paremini kui see mida ma siin õpin - nynorsk. Ega need väga erinevad pole, aru saab ikka, kuid kui räägid nynorski Oslos, siis saadakse aru et sa tuled kuskilt mägede tagant, eriti kui sa räägid seda väga tugeva aksendiga :-D
Ühesõnaga on tore, kui on sõbrad kellele saab külla minna. Viimasel päeval sain veel Emiliga etnost ka kokku, käisime kõik koos pitsat söömas. Pärast istusingi Oslo-Bergen rongi peale, jõudsin kella poole üheteistkümne paiku õhtul Bergenisse, sain pool kaksteist bussi peale, mis viis mindi kooli ja olin hommikul kella neljaks koolis. Just nagu siis, kui ma esimest korda siia jõudsin - täielikus pimeduses. Ometi on mul hea meel tagasi olla ja kõiki oma sõpru näha. Nüüd on jälle kool peale hakanud ja kipub kiireks minema. Teine veerand UWCs - saab olema raskem kui esimene, kui loodan et sama lõbus.
Sunday, 6 January 2013
Muusika Flekkes
Te teate et mulle meeldib muusika. Õnneks saan seda ka siin harrastada: meil on eraldi maja, "boat house", mis asub fjordi kaldal ning milles on olemas helisüsteemid, elektrikitarr, akustiline kitarr, trummid, süntesaator ning kuskilt võib leida ka veidi kõpitsemist vajava viiuli, vioola ja trompeti. Lisaks on meil aulas olemas klaver, kus tihti keegi mängib - on kirjeldamatult hea süüa laupäeva hommikul riisiputru ja kuulata klaverimuusikat. Ka võib ühe ekstra akadeemilise tegevusena osaleda muusiagrupis, mis käib aeg ajalt esinemas ning vahest toimuvd ka eraldi projektid.
Mul oli võimalus olla ühes sellistes projektides ning me esinesime kaks korda. Esitasime segamini igasuguseid stiile: folk ja muidu mõnus muusika. Ma sain võimalus rakendada oma ETNO laagris kogutud teadmisi - belgia lugu ja taani lugu. Lisaks mängisime palasid fääri saartelt ja šveitsist ning laule "Cheers darling" ja .. ühe nime ei mäleta.
Selles grupis olin viiuliga kuid nüüd pärast vaheaega ma enam viiulit ei võtnud, võtsin plokkflöödi ja kavatsen natuke klassikalist muusikat meelde tuletada. Pealegi on siin muusikute tase nii kõrge, et minu viiulioskused jätavad mind häbisse.
:-)
Selles grupis olin viiuliga kuid nüüd pärast vaheaega ma enam viiulit ei võtnud, võtsin plokkflöödi ja kavatsen natuke klassikalist muusikat meelde tuletada. Pealegi on siin muusikute tase nii kõrge, et minu viiulioskused jätavad mind häbisse.
:-)
På Flukt
Nüüd postitus mida lubasin juba kuid tagasi. Tegevus toimub 27-28 oktoober kooli poolt korraldatud sündmuse käigus mida tehakse üle Norra. see oli vabatahtlik ning eesmärk oli viia osalejate mõtted maailma põgenike olukorrale.
09.00 Äratus pärast võimalikult pikka uneaega. Nüüd tuleb tuua endale magamiskott ja madrats, pakkida oma asjad: soojad riided ja pudel vett. Keelatud on kaasa võtta sööki, elekrtoonikaseakdmeid, ehteid, pastakaid: kõike mida sul ei ole vaja.
11.00 Korralik hommikusöök: traditsiooniliselt laupäevane riisipuder kaneeliga, paar võileiba, tee, veel paar võileiba, peaasi et kõht korralikult täis saaks. Pärast söömist peab kontrollima oma seljakoti üle ja viimast korda õppima selgeks oma andmed. Mulle on antud uus perekond:
Perekonnanimi: Burundi
Klann: Dir
Riik: Somaalia
Elukoht: Balhur
Isa Kabul 12.03.1963
Onu Farah 18.06.1965
Isa esimene naine Layla 01.10.1966
Esimese naise poeg Aby 13.09.1983
Esimese naise teine poeg Elmi 13.09.1983
Esimese naise tütar Nhama 19.02.1993
Ema Simka 30.06.1968
Vend Qaali 26.04.1988
Mina-Hamlia 18.02.1991
Õde Abdi 13.07.1994
Ma pean teadma neid kõiki andmeid, kõiki numbreid sest igas passikontrollis piirivalve seda küsida ja kui ma ei oska vastata tundub see kahtlane, sest kuidas ma ei tea oma perekonnaliikmete nimesid ja sünnipäevasid. Meil on natuke raha ja igal ühel meist on pass(pildil), nii et me oleme valmis alustama...
12.00 Kõik algab
Me oleme perekond kes on saabunud põgenikelaagrisse ühte väikesesse Somaalia külla. Otsustame seal mõneks ajaks peatuda kuni me leiame endale teejuhi, kes aitaks meil saada pealinna Muqdishosse. Me ostame endale materjali, millega telki üles seada, aga head kohta selleks ei leia. Siis aga märkame perekonda meie rivaalklannist, kellel on suurepärane asukoht. Mis siis muud kui tõmbame nende telgi maha ja ajame nad minema. Järgneb kole sõnavahetus (ja lumesõda) aga me saame koha endale.
Nii me siis puhkame rahulikult, mõtleme mida peaks järgmiseks tegema kuni järsku kuuleme kisa. Rühm radikaale, kes ei taha et põgenikud nende külas peatuksid. See on eluohtlik olukord kuna mitmetes põgenikelaagrites on inimesed sellistes olukordades surma saanud, nii et me jookseme. Algab segadus ja ma satun oma perekonnast eemale, kõikjal on kaos: inimesed jooksevad, valitsed paanika ja hirm.
Ma leian peagi oma perekonna üles ja algab pikk rännak pealinna poole. Kuigi kõik muu aitas minu rühmal rolli sisse elada, siis maastik ja ilm ei olnud just kõige sobivamad kujutlemaks Somaaliat: me kõndisime mägedes nagu Norras ikka ja pidime eriti ettevaatlikud olema et mitte libiseda, kuna maad kattis lumi ja jää. Õnneks ei olnud kõndides külm ja meil oli palju aega et nautida vaadet, mis selge ilma tõttu oli väga ilus. Sellegipoolest ei ole see lihtne rännaks, meie teejuht hoiatab meid koguaeg piirivalve eest, kes võivad meid teedelt tabada ning seetõttu näeme mitmeid peresid kes liiguvad otse läbi metsa. Piirivalve siin ei ole alati ametlik ning tihti võivad nad varastada ära su passi, nõuda raha ning üleüldse pole nendega kohtumine eriti meeldiv. See sunnib meid tihti tagasi pöörduma ja uut teed otsima.
~ 15.00 Me jõuame kontrollpunkti kus peame oma dokunendid korda ajama. Teenindus seal ei ole just kõige meeldivam... Kõigepealt otsitakse meie asjad läbi, see tähendab et mis iganes meil kotis ka oli visatakse põrandale laiali. Selle käigus korjatakse ära esemed mida me ei vaja: pastakad, kõrvarõngad, käepaelad, söök, jook kui see on midagi muud kui vesi jne. Kogu selle segaduse juures peame me suutma ennast jälle kokku pakkida ja seda võimalikult kiiresti. See järel ootame me õues. Kuna sinna on nüüdseks jõudnud ka teised perekonnad, peame seisma korralikus rivis. Et me täitsa ära ei külmuks on "kohalikel ametnikel" välja mõeldud mõned füüsilised harjutused mida me aeg ajalt peame tegema. See on muidugi meeldiv pärast mitut tundi kõndimist.
Me käime veel paaris "kontoris". Kõigepealt peame täitma ankeedi, kus selgitame miks me tahame pealinna minna. Inimene kes meile need ankeedid annab on umbes selline: "Mida te tahate!" "Mida sa teed?! Jää vait!" "Rumal perekond!" " Sa oled loll või mis?!". Meie perekond käitus veel võrdlemisi viisakalt, oli perekondasid, kes proovisid talt šokolaadi näpata ja teda veelgi rohkem närvi ajada. Kõiki ametnikke mängisid meie enda kooli õpilased, osad olid ka päris punase risti vabatahtlikud, ja hiljem nad tunnistasid et neil oli päris raske meie vastu koguaeg õelad olla ja nad ei suutnud pidevalt tõsised olla. Õelusega tulid nad hästi toime: sel ajal kui me väsinuna ja näljastena õues seisime, jalutasid nad meie nina ees võileibade ja kuuma teega. Noh jah, neil oli see privileeg.
Viimaseks pidime oma arstidokumendid korda saama. See on tõsi, et põgenikud peavad läbima arstliku ülevaatuse ja ajast aega on nõuded olnud erinevad ja kohati väga barbaalsed. Näiteks oli veel kümme aastat tagasi osades riikides nõudeks, et elamisloa saamiseks pidid inimesed tegema kätekõverdusi või muid füüsilisi harjutusi. Inimest, kes põgeneb diskrimineerimise või sõja eestm võiks ju natuke paremini kohelda. Niisiis pidime meiegi pärast järjekordse ankeedi täitmist tegema kätekõverdusi, hüppeid ja teab mis nalja.
Lõpuks olid meil kõik paberid täidetud. Nagu ma ütlesin, ei olnud teenindus just kõige parem, kuna lisaks mõnitavale hoiakule kaotati ära üks meie pass, paar elamisluba oli vahetusse läinud ja üldse olid meie dokumendid veits käest ära - piisavalt halvas olukorras et piirivalvele vahele jääda. Me suutsime vähemalt ühe dokumendi kätte saada tänu altkäemaksule, tuleb lihtsalt kaval olla.
Järgnes ootamine ja küllmetamine. Ma tahtsin nii väga uuesti liikuma hakata, aga mõned inimesed olid juba väga väsinud. Järsku tabas seda kontrollpunkti järjekordne radikaalide rünnak ja me pidime jooksma. Päris raske oli oma perekonnaga kokku hoida kui seal oli veel sada inimest kes jooksid. Meie perekond suutis kokku jääda, aga meiega liitus üks tüdruk kes oli oma grupi ära kaotanud. Algas järjekordne pikk rännak, kell oli selleks ajaks ilmselt viis või kuus õhtul.
Läks pimedaks ning nüüd oli olulisem kui kunagi varem hoiduda piirivalvest, sest uskuge mind, keegi ei tahtnud teha enam füüsilisi harjutusi või kuulata nende võrdlemisi valju häält. Seega pidime mitmel korral teelt kõrvale jooksma ja end metsa peitma, ootama kuni piirivalve lahkub. Enamasti suutsime sel ajal vaikselt püsida, välja arvatud meie Ungarlasest kaaslane kes mängis minu onu: ta lihtsalt pidi küsima "miks me end siin peidame" kui oli kõige kriitilisem hetk.
Me kõndisime, kõndisime, kõndisime ja hakkasime lähenema linnale. Nüüd tuli järjekordne oht: autod. Iga kord kui auto meist möödus pidime end peitma. See oli kohati meganaljakas, kui mõelda. Ühel hetkel ei olnud meil kuskile joosta, nii et me pressisime ennast paksu heki sisse. Ilmselt olid autojuhid natuke segaduses, nähes gruppi inimesi jooksmas, kui nad lähenesid. Samas, lähenedes linnale ja nähes selle tulesid mis meenutasid sooje tubasid ja õdusaid laupäevaõhtuid, oli vaatepilt ilus. Väljas oli ilus selge talveilm, taevast sadas pisikesi lumehelbeid ning korraks tabas meid kõiki soe jõulutunne.
Aga me liikusime edasi, ühel hetkel nägime kella ühe maja seinal ja see näitas pool 11 öösel. Me jõudsime järgmisesse kontrollpunkti, kus küsiti meie passe, millele nad õnneks ei pööranud palju tähelepanu, ning samuti andmeid meie pereliikmete kohta. Mul oli meie perepeast Kabulist nii kahju, selleks ajaks oli tal kõik numbrid sassi läinud ja nad tüütasid teda päris kaua. Õnneks see möödus ning me saime edasi liikuda kohta mis oli Punase Risti põgenikelaager. Esimest korda selle päeva jooksul leidsime inimesed, kes olid meie vastu lahked. Meile anti võimalus laotada oma magamiskotid ja madratisd laiali ja puhata/magada natuke. Me saime ka toaletis käia, mis oli meeldiv kuna mõnda aega soojas siseruumis veeta oli täitsa arvestatav luksus. Siis proovisime me magama jääda, aga meid segati pidevalt: kõigepealt tuli inimene, kes andis meile "malaaria vaktsiini", mis oli tegelikult tilk mingisugust õli vms, siis tuli inimene ÜROst kes küsis meilt küsimusi Somaalia kohta, ütles et kui me kõigile õigesti vastame, võime saada automaatselt elamisloa ja siis tuli TOIT :-)
Toit põgenikelaagrites on täpselt väljaarvestatud kogus keetmata või poolkeedetud riisi, mis hoiab inimese elus järgmised 24 tundi. Kui toit hilineb või üks päev ei ole toidule juurdepääsi on paljude elud ohus. Meie saime täpselt sama normi poolkeedetud riisi. Meil ei olnud muidugi ohtu nälga surra, kuna me oleme eelnevalt head toitu saanud. Mina isegi ei tahtnud oma kogust ära süüa, sest ma ei tundnud enam nälga. Proovisin magada aga nii jube külm oli, kuigi me magasime tihedalt koos. Pealegi olin ma valmis igal hetkel jälle jooksma kui mõni rünnak vms pidanuks tulema.
~ 01.30 tuligi järjekordne rünnaks sellele laagrile ja me pidime edasi liikuma. Nüüd jõudsime sellesse punkti kus enamik inimesi lihtsalt liikus edasi, ilma et millelegi mõtleks. Mitte et me juba piisavalt väsinud olime: tekkis uus oht. See rühm, kes koguaeg meie laagreid minema ajas hakkas meid nüüd jälitama autoga, nii et me lihtsalt ei liikunud edasi vaid me pidime jooksma. See juhtus umbes iga 2-7 minuti pärast kui keegi hüüdis "RUN!" ja me pistsime jooksu. Polnud eriti valikut, ei tahtnud riskidagi mahajäämisega. Sel hetkel tundus küll et meie võimed on viidud viimasele piirile - olime olnud õues juba 16 tundi, enamus ajast ringi liikunud. Me olime söönud vaid pool topsitäit poolkeedetud riisi ja vaevalt puhata saanud ning nüüd pidime veel füüsiliselt pingutama. Õnneks ei kestnud see liiga kaua, peagi saime teelt kõrvale keerata ning rahulikult edasi liikuda.
02.30 Olime kuskil. Väljas oli pime nii et me vaevalt eristasime mägede kontuure. Taevas särasid tähed, õhk oli karge ning uut päeva ei paistnud veel kuskilt. Tegelikult oli see ilus, kui oli mõistust nautida, kuid selleks ajaks olid paljud lülitunud teisele režiimile: ainuke mis nende peades käis oli mõte üks jalg teise ette viia ning kuidagi edasi liikuda. See oli hetk mil vajasime teineteist kõige enam. Pidime tuju tõstma, ütlema et enam pole veel palju jäänud. Mitmed hoidsid üksteisest kinni et tuge saada. Samas ei teadnud keegi mis meid veel ees ootab.
Õnneks läks peagi asi rõõmsamaks. Me tundsime ära oma kooli läheduse. Teadsime et varsti oleme kohal ja juu me siis saame ikka paar tunnikest soojemas kohas veeta. Meil oli ka õigus, jõudsime kooli juurde Hoeghi, mis on maja kus on saal ja kus me suuremaid üritusi korraldame. Sellest oli tehtud pagulaste kontor norras; meilt küsiti meie andmeid passe (millest mitmed olime selleks hetkeks juba kaotanud) ning miks me tahame Norrasse tulla. Kuna minu roll oli last mängida, ei pidanud ma eriti pingutama. Kõik mida ma tean et natukese aja pärast juhatatigi meid saali ja lubati magada. See oli väga rõõmus hetk. Uinumine ei võtnud just kaua - soe tuba, magamiskott, matt, vaikus ja rahu aitasid sellele kõvasti kaasa. Pakun et selleks hetkeks oli kell 4 hommikul.
Meid äratati umbes kell kümme, nii et me olime täitsa korralikut maganud, kuid sellegipoolest väsinud. Pidime minema õue ja rivistuma. Meile anti teada ametnike otsus. Kuulsime kõik muidugi huviga sest sellest olenes kui edukalt olime olnud: kas saame elamisloa Norras või ei. Kutsuti ette minu isa ja isa esimene naine; meie-lapsed, onu ja teine naine jäeti maha. Öeldi et kõikidest taotlejatest (umbes 90) saavad elamisloa ainult nemad kaks. Hästi - ma olin läbikukkunud. Mis seal ikka, sel hetkel huvitas mind ainult söök ja hubane tuba. Kuid kell ei olnud 12 veel ja Pa' flukt kestab 24 tundi (meie puhul 25 kuna kellakeeramine oli). Nii et enne lõppu pidime minema auditooriumisse ja tegema kokkuvõtte. Uskuge või mitte, aga see oli vist kõige raskem osa üldse - istuda, kuulata ja vastata mingitele totakatele küsimustele. Paljud jäid väsimusest magama, kuid nad aeti ka kohe üles. Selle mõte oli meile selgeks teha asj tähendus ja see oli ka vajalik kuid seda oli lihtsalt raske jälgida. Põhimõte oli siis selles et maailmas on 15 miljonit põgenikku kes on sunnitud oma kodukoha jätma. Nad liiuvad täpselt sama moodi nagu meie - jalgsi, ning neil seisavad ees samad takistused nagu meil: nälg, ebasõbralikud ametnikud, kohalikud salgad kes tahavad neid ära ajada, kurjategijad kes varaastavad nende passe ja dokumente. Ning pärast kõige selle läbi tegemist võib see lõppeda sellega et nad saadetakse lihtsalt oma kodumaale tagasi. Mõned rändavad mitu aastat, seejärel ootavad oma otsust mitu aastat (tean ise inimest, kes elas põgenike keskuses 5 aastat). Nende elu on rikutud ja nad ei leia kohta kus rahulikult olla. Sellised probleemid on ja jätkuvad ning selle 25 tunniga leidsin, et mõistan paremini kui palju on mulle antud ning et minul on rohkem võimalust midagi muuta kui mõnel somaalia põgenikul, kes peab eelkõige enda elu eest hoolt kandma.
See oli tõesti hea kogemus. Andis palju enesekindlust ja kuigi see oli raske suutsin ma säilitada positiivse oleku. Avastasin et mulle meeldivad sellised katsumused ja seiklused, mulle meeldib ennast proovile panna ja mulle kohe kindlasti meeldib looduses ringi liikuda.
Meie 25 tundi katsumusi lõppes sööklas. Hea hea hea. Üllatuseks avastasin et mul puudus igasugune söögiisu, kuid meil kästi süüa, kuid mitte palju. Nii mõnelgi võeti mõned võileivad taldriku pealt vähemaks, sest on olnud kogemusi kus õpialase keha lihtsalt ei suuda seda suurt hulka toitu vastu võtta ning asi lõppeb pahasti. Nüüd läheb meie elu ikka vana moodi edasi, lihtsalt oleme kogemuse võrra rikkamad, kuid teadmine, et on inimesi kelle igapäevaelu näebki selline välja, paneb mõtlema.
Tuli pikk postitus, proovin edaspidi lühemaid teha ja tihedamini. Pidasin seda oluliseks sest arvan et see tõepoolest muutis osati minu maailmavaadet ja tõstis tahet midai muuta.
09.00 Äratus pärast võimalikult pikka uneaega. Nüüd tuleb tuua endale magamiskott ja madrats, pakkida oma asjad: soojad riided ja pudel vett. Keelatud on kaasa võtta sööki, elekrtoonikaseakdmeid, ehteid, pastakaid: kõike mida sul ei ole vaja.
11.00 Korralik hommikusöök: traditsiooniliselt laupäevane riisipuder kaneeliga, paar võileiba, tee, veel paar võileiba, peaasi et kõht korralikult täis saaks. Pärast söömist peab kontrollima oma seljakoti üle ja viimast korda õppima selgeks oma andmed. Mulle on antud uus perekond:Perekonnanimi: Burundi
Klann: Dir
Riik: Somaalia
Elukoht: Balhur
Isa Kabul 12.03.1963
Onu Farah 18.06.1965
Isa esimene naine Layla 01.10.1966
Esimese naise poeg Aby 13.09.1983
Esimese naise teine poeg Elmi 13.09.1983
Esimese naise tütar Nhama 19.02.1993
Ema Simka 30.06.1968
Vend Qaali 26.04.1988
Mina-Hamlia 18.02.1991
Õde Abdi 13.07.1994
Ma pean teadma neid kõiki andmeid, kõiki numbreid sest igas passikontrollis piirivalve seda küsida ja kui ma ei oska vastata tundub see kahtlane, sest kuidas ma ei tea oma perekonnaliikmete nimesid ja sünnipäevasid. Meil on natuke raha ja igal ühel meist on pass(pildil), nii et me oleme valmis alustama...
12.00 Kõik algab
Me oleme perekond kes on saabunud põgenikelaagrisse ühte väikesesse Somaalia külla. Otsustame seal mõneks ajaks peatuda kuni me leiame endale teejuhi, kes aitaks meil saada pealinna Muqdishosse. Me ostame endale materjali, millega telki üles seada, aga head kohta selleks ei leia. Siis aga märkame perekonda meie rivaalklannist, kellel on suurepärane asukoht. Mis siis muud kui tõmbame nende telgi maha ja ajame nad minema. Järgneb kole sõnavahetus (ja lumesõda) aga me saame koha endale.
Nii me siis puhkame rahulikult, mõtleme mida peaks järgmiseks tegema kuni järsku kuuleme kisa. Rühm radikaale, kes ei taha et põgenikud nende külas peatuksid. See on eluohtlik olukord kuna mitmetes põgenikelaagrites on inimesed sellistes olukordades surma saanud, nii et me jookseme. Algab segadus ja ma satun oma perekonnast eemale, kõikjal on kaos: inimesed jooksevad, valitsed paanika ja hirm.Ma leian peagi oma perekonna üles ja algab pikk rännak pealinna poole. Kuigi kõik muu aitas minu rühmal rolli sisse elada, siis maastik ja ilm ei olnud just kõige sobivamad kujutlemaks Somaaliat: me kõndisime mägedes nagu Norras ikka ja pidime eriti ettevaatlikud olema et mitte libiseda, kuna maad kattis lumi ja jää. Õnneks ei olnud kõndides külm ja meil oli palju aega et nautida vaadet, mis selge ilma tõttu oli väga ilus. Sellegipoolest ei ole see lihtne rännaks, meie teejuht hoiatab meid koguaeg piirivalve eest, kes võivad meid teedelt tabada ning seetõttu näeme mitmeid peresid kes liiguvad otse läbi metsa. Piirivalve siin ei ole alati ametlik ning tihti võivad nad varastada ära su passi, nõuda raha ning üleüldse pole nendega kohtumine eriti meeldiv. See sunnib meid tihti tagasi pöörduma ja uut teed otsima.
~ 15.00 Me jõuame kontrollpunkti kus peame oma dokunendid korda ajama. Teenindus seal ei ole just kõige meeldivam... Kõigepealt otsitakse meie asjad läbi, see tähendab et mis iganes meil kotis ka oli visatakse põrandale laiali. Selle käigus korjatakse ära esemed mida me ei vaja: pastakad, kõrvarõngad, käepaelad, söök, jook kui see on midagi muud kui vesi jne. Kogu selle segaduse juures peame me suutma ennast jälle kokku pakkida ja seda võimalikult kiiresti. See järel ootame me õues. Kuna sinna on nüüdseks jõudnud ka teised perekonnad, peame seisma korralikus rivis. Et me täitsa ära ei külmuks on "kohalikel ametnikel" välja mõeldud mõned füüsilised harjutused mida me aeg ajalt peame tegema. See on muidugi meeldiv pärast mitut tundi kõndimist.
Me käime veel paaris "kontoris". Kõigepealt peame täitma ankeedi, kus selgitame miks me tahame pealinna minna. Inimene kes meile need ankeedid annab on umbes selline: "Mida te tahate!" "Mida sa teed?! Jää vait!" "Rumal perekond!" " Sa oled loll või mis?!". Meie perekond käitus veel võrdlemisi viisakalt, oli perekondasid, kes proovisid talt šokolaadi näpata ja teda veelgi rohkem närvi ajada. Kõiki ametnikke mängisid meie enda kooli õpilased, osad olid ka päris punase risti vabatahtlikud, ja hiljem nad tunnistasid et neil oli päris raske meie vastu koguaeg õelad olla ja nad ei suutnud pidevalt tõsised olla. Õelusega tulid nad hästi toime: sel ajal kui me väsinuna ja näljastena õues seisime, jalutasid nad meie nina ees võileibade ja kuuma teega. Noh jah, neil oli see privileeg.
Viimaseks pidime oma arstidokumendid korda saama. See on tõsi, et põgenikud peavad läbima arstliku ülevaatuse ja ajast aega on nõuded olnud erinevad ja kohati väga barbaalsed. Näiteks oli veel kümme aastat tagasi osades riikides nõudeks, et elamisloa saamiseks pidid inimesed tegema kätekõverdusi või muid füüsilisi harjutusi. Inimest, kes põgeneb diskrimineerimise või sõja eestm võiks ju natuke paremini kohelda. Niisiis pidime meiegi pärast järjekordse ankeedi täitmist tegema kätekõverdusi, hüppeid ja teab mis nalja.
Lõpuks olid meil kõik paberid täidetud. Nagu ma ütlesin, ei olnud teenindus just kõige parem, kuna lisaks mõnitavale hoiakule kaotati ära üks meie pass, paar elamisluba oli vahetusse läinud ja üldse olid meie dokumendid veits käest ära - piisavalt halvas olukorras et piirivalvele vahele jääda. Me suutsime vähemalt ühe dokumendi kätte saada tänu altkäemaksule, tuleb lihtsalt kaval olla.
Järgnes ootamine ja küllmetamine. Ma tahtsin nii väga uuesti liikuma hakata, aga mõned inimesed olid juba väga väsinud. Järsku tabas seda kontrollpunkti järjekordne radikaalide rünnak ja me pidime jooksma. Päris raske oli oma perekonnaga kokku hoida kui seal oli veel sada inimest kes jooksid. Meie perekond suutis kokku jääda, aga meiega liitus üks tüdruk kes oli oma grupi ära kaotanud. Algas järjekordne pikk rännak, kell oli selleks ajaks ilmselt viis või kuus õhtul.
Läks pimedaks ning nüüd oli olulisem kui kunagi varem hoiduda piirivalvest, sest uskuge mind, keegi ei tahtnud teha enam füüsilisi harjutusi või kuulata nende võrdlemisi valju häält. Seega pidime mitmel korral teelt kõrvale jooksma ja end metsa peitma, ootama kuni piirivalve lahkub. Enamasti suutsime sel ajal vaikselt püsida, välja arvatud meie Ungarlasest kaaslane kes mängis minu onu: ta lihtsalt pidi küsima "miks me end siin peidame" kui oli kõige kriitilisem hetk.
Me kõndisime, kõndisime, kõndisime ja hakkasime lähenema linnale. Nüüd tuli järjekordne oht: autod. Iga kord kui auto meist möödus pidime end peitma. See oli kohati meganaljakas, kui mõelda. Ühel hetkel ei olnud meil kuskile joosta, nii et me pressisime ennast paksu heki sisse. Ilmselt olid autojuhid natuke segaduses, nähes gruppi inimesi jooksmas, kui nad lähenesid. Samas, lähenedes linnale ja nähes selle tulesid mis meenutasid sooje tubasid ja õdusaid laupäevaõhtuid, oli vaatepilt ilus. Väljas oli ilus selge talveilm, taevast sadas pisikesi lumehelbeid ning korraks tabas meid kõiki soe jõulutunne.
Aga me liikusime edasi, ühel hetkel nägime kella ühe maja seinal ja see näitas pool 11 öösel. Me jõudsime järgmisesse kontrollpunkti, kus küsiti meie passe, millele nad õnneks ei pööranud palju tähelepanu, ning samuti andmeid meie pereliikmete kohta. Mul oli meie perepeast Kabulist nii kahju, selleks ajaks oli tal kõik numbrid sassi läinud ja nad tüütasid teda päris kaua. Õnneks see möödus ning me saime edasi liikuda kohta mis oli Punase Risti põgenikelaager. Esimest korda selle päeva jooksul leidsime inimesed, kes olid meie vastu lahked. Meile anti võimalus laotada oma magamiskotid ja madratisd laiali ja puhata/magada natuke. Me saime ka toaletis käia, mis oli meeldiv kuna mõnda aega soojas siseruumis veeta oli täitsa arvestatav luksus. Siis proovisime me magama jääda, aga meid segati pidevalt: kõigepealt tuli inimene, kes andis meile "malaaria vaktsiini", mis oli tegelikult tilk mingisugust õli vms, siis tuli inimene ÜROst kes küsis meilt küsimusi Somaalia kohta, ütles et kui me kõigile õigesti vastame, võime saada automaatselt elamisloa ja siis tuli TOIT :-)Toit põgenikelaagrites on täpselt väljaarvestatud kogus keetmata või poolkeedetud riisi, mis hoiab inimese elus järgmised 24 tundi. Kui toit hilineb või üks päev ei ole toidule juurdepääsi on paljude elud ohus. Meie saime täpselt sama normi poolkeedetud riisi. Meil ei olnud muidugi ohtu nälga surra, kuna me oleme eelnevalt head toitu saanud. Mina isegi ei tahtnud oma kogust ära süüa, sest ma ei tundnud enam nälga. Proovisin magada aga nii jube külm oli, kuigi me magasime tihedalt koos. Pealegi olin ma valmis igal hetkel jälle jooksma kui mõni rünnak vms pidanuks tulema.
~ 01.30 tuligi järjekordne rünnaks sellele laagrile ja me pidime edasi liikuma. Nüüd jõudsime sellesse punkti kus enamik inimesi lihtsalt liikus edasi, ilma et millelegi mõtleks. Mitte et me juba piisavalt väsinud olime: tekkis uus oht. See rühm, kes koguaeg meie laagreid minema ajas hakkas meid nüüd jälitama autoga, nii et me lihtsalt ei liikunud edasi vaid me pidime jooksma. See juhtus umbes iga 2-7 minuti pärast kui keegi hüüdis "RUN!" ja me pistsime jooksu. Polnud eriti valikut, ei tahtnud riskidagi mahajäämisega. Sel hetkel tundus küll et meie võimed on viidud viimasele piirile - olime olnud õues juba 16 tundi, enamus ajast ringi liikunud. Me olime söönud vaid pool topsitäit poolkeedetud riisi ja vaevalt puhata saanud ning nüüd pidime veel füüsiliselt pingutama. Õnneks ei kestnud see liiga kaua, peagi saime teelt kõrvale keerata ning rahulikult edasi liikuda.
02.30 Olime kuskil. Väljas oli pime nii et me vaevalt eristasime mägede kontuure. Taevas särasid tähed, õhk oli karge ning uut päeva ei paistnud veel kuskilt. Tegelikult oli see ilus, kui oli mõistust nautida, kuid selleks ajaks olid paljud lülitunud teisele režiimile: ainuke mis nende peades käis oli mõte üks jalg teise ette viia ning kuidagi edasi liikuda. See oli hetk mil vajasime teineteist kõige enam. Pidime tuju tõstma, ütlema et enam pole veel palju jäänud. Mitmed hoidsid üksteisest kinni et tuge saada. Samas ei teadnud keegi mis meid veel ees ootab.
Õnneks läks peagi asi rõõmsamaks. Me tundsime ära oma kooli läheduse. Teadsime et varsti oleme kohal ja juu me siis saame ikka paar tunnikest soojemas kohas veeta. Meil oli ka õigus, jõudsime kooli juurde Hoeghi, mis on maja kus on saal ja kus me suuremaid üritusi korraldame. Sellest oli tehtud pagulaste kontor norras; meilt küsiti meie andmeid passe (millest mitmed olime selleks hetkeks juba kaotanud) ning miks me tahame Norrasse tulla. Kuna minu roll oli last mängida, ei pidanud ma eriti pingutama. Kõik mida ma tean et natukese aja pärast juhatatigi meid saali ja lubati magada. See oli väga rõõmus hetk. Uinumine ei võtnud just kaua - soe tuba, magamiskott, matt, vaikus ja rahu aitasid sellele kõvasti kaasa. Pakun et selleks hetkeks oli kell 4 hommikul.
Meid äratati umbes kell kümme, nii et me olime täitsa korralikut maganud, kuid sellegipoolest väsinud. Pidime minema õue ja rivistuma. Meile anti teada ametnike otsus. Kuulsime kõik muidugi huviga sest sellest olenes kui edukalt olime olnud: kas saame elamisloa Norras või ei. Kutsuti ette minu isa ja isa esimene naine; meie-lapsed, onu ja teine naine jäeti maha. Öeldi et kõikidest taotlejatest (umbes 90) saavad elamisloa ainult nemad kaks. Hästi - ma olin läbikukkunud. Mis seal ikka, sel hetkel huvitas mind ainult söök ja hubane tuba. Kuid kell ei olnud 12 veel ja Pa' flukt kestab 24 tundi (meie puhul 25 kuna kellakeeramine oli). Nii et enne lõppu pidime minema auditooriumisse ja tegema kokkuvõtte. Uskuge või mitte, aga see oli vist kõige raskem osa üldse - istuda, kuulata ja vastata mingitele totakatele küsimustele. Paljud jäid väsimusest magama, kuid nad aeti ka kohe üles. Selle mõte oli meile selgeks teha asj tähendus ja see oli ka vajalik kuid seda oli lihtsalt raske jälgida. Põhimõte oli siis selles et maailmas on 15 miljonit põgenikku kes on sunnitud oma kodukoha jätma. Nad liiuvad täpselt sama moodi nagu meie - jalgsi, ning neil seisavad ees samad takistused nagu meil: nälg, ebasõbralikud ametnikud, kohalikud salgad kes tahavad neid ära ajada, kurjategijad kes varaastavad nende passe ja dokumente. Ning pärast kõige selle läbi tegemist võib see lõppeda sellega et nad saadetakse lihtsalt oma kodumaale tagasi. Mõned rändavad mitu aastat, seejärel ootavad oma otsust mitu aastat (tean ise inimest, kes elas põgenike keskuses 5 aastat). Nende elu on rikutud ja nad ei leia kohta kus rahulikult olla. Sellised probleemid on ja jätkuvad ning selle 25 tunniga leidsin, et mõistan paremini kui palju on mulle antud ning et minul on rohkem võimalust midagi muuta kui mõnel somaalia põgenikul, kes peab eelkõige enda elu eest hoolt kandma.
See oli tõesti hea kogemus. Andis palju enesekindlust ja kuigi see oli raske suutsin ma säilitada positiivse oleku. Avastasin et mulle meeldivad sellised katsumused ja seiklused, mulle meeldib ennast proovile panna ja mulle kohe kindlasti meeldib looduses ringi liikuda.
Meie 25 tundi katsumusi lõppes sööklas. Hea hea hea. Üllatuseks avastasin et mul puudus igasugune söögiisu, kuid meil kästi süüa, kuid mitte palju. Nii mõnelgi võeti mõned võileivad taldriku pealt vähemaks, sest on olnud kogemusi kus õpialase keha lihtsalt ei suuda seda suurt hulka toitu vastu võtta ning asi lõppeb pahasti. Nüüd läheb meie elu ikka vana moodi edasi, lihtsalt oleme kogemuse võrra rikkamad, kuid teadmine, et on inimesi kelle igapäevaelu näebki selline välja, paneb mõtlema.
Tuli pikk postitus, proovin edaspidi lühemaid teha ja tihedamini. Pidasin seda oluliseks sest arvan et see tõepoolest muutis osati minu maailmavaadet ja tõstis tahet midai muuta.
Friday, 26 October 2012
Minu "Hunger Games"
Teen siia väikese vahepostituse. Ma tean et ma pole niiiiii kaua kirjutanud. Arvuti lihtsalt ei tundu eriti tõmbav faktor, aga ma luban et ma kirjutan tagantjärge kõigest mis siin vahepeal juhtunud on.
Aga praegu: Mis nüüd juhtuma hakkab?
Nagu te kõik loodetavasti teate on minu kooli nimi United World College Red Cross Nordic. Võite küsida, mida see Red Cross Nordic selles nimes teeb. Meie kool teeb tihedalt koostööd punase ristiga, meil on infotunnid, me saame esmaabi diplomi ja punase risti diplomi. Selleks on vaja läbi teha erinevaid ülesandeid ja täita erinevaid kriteeriume, üks nendest algab homme.
Homme osaleme me suures simulatsioonimängus Pa Flukt (tõlkes "jooksus")
See on 24 tundi kestev mäng kus me peame osalema rollimängus kus kehastume migrantideks/põgeniteks. Me oleme jagatud perekondadesse, kus on 10 inimest, igal ühel on peres kindel roll. Näiteks mina olen peretütar, mu nimi on Hamila, ma olen 21 aastat vana, sündinud 18.02.1991 mu passi nr on 049. Lisaks sellele pean ma teadma ka teiste pereliikmete väljamõeldud nimesid, sünnikuupäevi, vanust ja selle õppimiseks on meil aega täna ja homme hommik.
Ma ei tea täpselt mis hakkab toimuma, ainus mida ma tean on, et me liigume oma perega ilmselt ühest punktist teise labi metsade, meil ei ole süüa, aga mingil hetkel on meile lubatud väike kogus riisi, nii et arvatavasti läheb kõht mingil hetkel tühjaks, me magame õues, meile antakse kaasa ainult magamiskotid ja matid ja me viibome väljas täpselt 24 tundi. Vahepeal mängivad vanemad õpilased politseid või piirivalvureid vms ning küsivad meilt meie vanust või kes me oleme ja kust me tuleme või proovivad meie elu lihtsalt võimalikult sarnaseks põgenike omaga teha. Saab lõbus olema. Sellele mõeldes meenub mulle kohe raamat "Hunger Games" mida ma juhuslikult loen"
Miks sellist asja vaja on? Et me mõistaksime probleemi ja saaksime aru millist elu elavad need 40 miljonit inimest kes on põgenikud üle kogu maailma. Ma ootan homset põnevusega, aga kõigepealt pean korralikult magama, sest ilmselt homme mul seda võimalust ei ole.
Kirjutan kui tagasi tsivilisatsiooni jõuan
Snakkes :-)
Aga praegu: Mis nüüd juhtuma hakkab?
Nagu te kõik loodetavasti teate on minu kooli nimi United World College Red Cross Nordic. Võite küsida, mida see Red Cross Nordic selles nimes teeb. Meie kool teeb tihedalt koostööd punase ristiga, meil on infotunnid, me saame esmaabi diplomi ja punase risti diplomi. Selleks on vaja läbi teha erinevaid ülesandeid ja täita erinevaid kriteeriume, üks nendest algab homme.
Homme osaleme me suures simulatsioonimängus Pa Flukt (tõlkes "jooksus")
See on 24 tundi kestev mäng kus me peame osalema rollimängus kus kehastume migrantideks/põgeniteks. Me oleme jagatud perekondadesse, kus on 10 inimest, igal ühel on peres kindel roll. Näiteks mina olen peretütar, mu nimi on Hamila, ma olen 21 aastat vana, sündinud 18.02.1991 mu passi nr on 049. Lisaks sellele pean ma teadma ka teiste pereliikmete väljamõeldud nimesid, sünnikuupäevi, vanust ja selle õppimiseks on meil aega täna ja homme hommik.
Ma ei tea täpselt mis hakkab toimuma, ainus mida ma tean on, et me liigume oma perega ilmselt ühest punktist teise labi metsade, meil ei ole süüa, aga mingil hetkel on meile lubatud väike kogus riisi, nii et arvatavasti läheb kõht mingil hetkel tühjaks, me magame õues, meile antakse kaasa ainult magamiskotid ja matid ja me viibome väljas täpselt 24 tundi. Vahepeal mängivad vanemad õpilased politseid või piirivalvureid vms ning küsivad meilt meie vanust või kes me oleme ja kust me tuleme või proovivad meie elu lihtsalt võimalikult sarnaseks põgenike omaga teha. Saab lõbus olema. Sellele mõeldes meenub mulle kohe raamat "Hunger Games" mida ma juhuslikult loen"
Miks sellist asja vaja on? Et me mõistaksime probleemi ja saaksime aru millist elu elavad need 40 miljonit inimest kes on põgenikud üle kogu maailma. Ma ootan homset põnevusega, aga kõigepealt pean korralikult magama, sest ilmselt homme mul seda võimalust ei ole.
Kirjutan kui tagasi tsivilisatsiooni jõuan
Snakkes :-)
Thursday, 25 October 2012
Swahili PBL
PBL - Project Based Learning - projektipõhine õpe
Iga aasta on meil kaks korda erinädal, kus tunde ei toimu vaid õpilased osalevad erinevates projektides. Valik on meeletult lai ja uskumatult huvitav. Sel aastal sa valida: kajakiga merel, kajakiga fjordides, mägironimine, surfamine, rattasõit. raamatukirjastus, ajalooõpilased käisid Berliinis, paadiehitamine, kabe, loodushoid, rahvusvaheline suhtlemine, projekt poolas kus aidati erikooli kus õpivad nägemishäiretega lapsed, muusika, vabatahtliktöö, rahukõnelused, raamatukirjutamine erinevatest lugudest sellest piirkonnast, yoga, Swahili keel.
Mõnus, oli tahtmine mitut proovida aga valida sai ainult ühe, nii et mina valisin Swahili keele.
Što eto?
Swahili keel on kasutuses Aafrikas; Kongo, Keenia, Komoori saared, Rwanda ja see tahetakse muuta Aafrika üldiseks keeleks et vähendada inglise keele mõjusid. Valisin selle projekti, kuna ilmselt seda järgmine aasta ei ole, seda juhtisid kaks teise aasta õpilast ja võibolla mõned teist teavad minu kinnisideed aafrikaga.
Nädala jooksul õppisime sõnu, grammatikat, kultuuri, tantsisime , laulsime, kokkasime. Megamõnus
Kursus algas väikeste saiakestega mille meie juhendajad meile olid küpsetanud, need maitsesid nagu tuntud valge sai, mida india restoranis antakse. Ma sain retsepti ka, nii et ma võin kenasti jagada, aga kui keegi selle järgi proovi, peab mulle teada andma, kuidas välja tuli:
Mandazi - kogus 24
4 tassi jahu
2 tassi sooja vett
0,5 tassi suhkrut
0,5 tassi piima või kookospiima
2 spl õlo
1 spl küpsetuspulbrit
soola
lisaks võib lisada võid, kardemoni, kaneeli, nelki
Kuidas teha:
1) Sega jahu, küpsetuspulber, suhkur ja sool.
2) Lisa vesi, õli ja sõtku kätega. Kõigepealt lisa tasatasapisi vesi ja siis õli.
3) Lisa kõik ülejäänud asjad
4) Rulli õhukeseks kihiks, lõika väikesed tükid.
5) Prae pannil rohke õliga
Ise pole seda järele proovinud aga kuna põlisaafriklannalt saadud retsept, siis usun et peaks toimima. Olge julged ja proovige järgi.
Swahili keel iseenesest on lihtne, kui kõik grammatika selgeks õppida ja sõnavara omandada, siis saab täitsa rääkida. See kõlab mahedalt, mis mulle väga meeldib. Naljakas on, et nad moodustavad väga pikad sõnad mille erinevad osad märgivad aega, tegijat, kellele see on suunatud ja mis see on. Nt hakukunyesha tähendab et "ei sadanud vihma", nii et seal on eitus, minevik ja "vihma sadama". Kõige levinum fraas swahili keelest on ilmselt "Hakuna matata", mis sai mu elumotoks. Kui keegi tahab veits õppida, siis hea laul on allpool, kuula seda ja sul on juba põhiviisakus olemas.
Proovin enam mitte jätta kuuajast vahet kirjutamisse.
Hakuna matata!
Kwaheri!
Snakkes!
Iga aasta on meil kaks korda erinädal, kus tunde ei toimu vaid õpilased osalevad erinevates projektides. Valik on meeletult lai ja uskumatult huvitav. Sel aastal sa valida: kajakiga merel, kajakiga fjordides, mägironimine, surfamine, rattasõit. raamatukirjastus, ajalooõpilased käisid Berliinis, paadiehitamine, kabe, loodushoid, rahvusvaheline suhtlemine, projekt poolas kus aidati erikooli kus õpivad nägemishäiretega lapsed, muusika, vabatahtliktöö, rahukõnelused, raamatukirjutamine erinevatest lugudest sellest piirkonnast, yoga, Swahili keel.
Mõnus, oli tahtmine mitut proovida aga valida sai ainult ühe, nii et mina valisin Swahili keele.
Što eto?
Swahili keel on kasutuses Aafrikas; Kongo, Keenia, Komoori saared, Rwanda ja see tahetakse muuta Aafrika üldiseks keeleks et vähendada inglise keele mõjusid. Valisin selle projekti, kuna ilmselt seda järgmine aasta ei ole, seda juhtisid kaks teise aasta õpilast ja võibolla mõned teist teavad minu kinnisideed aafrikaga.
Nädala jooksul õppisime sõnu, grammatikat, kultuuri, tantsisime , laulsime, kokkasime. Megamõnus
Kursus algas väikeste saiakestega mille meie juhendajad meile olid küpsetanud, need maitsesid nagu tuntud valge sai, mida india restoranis antakse. Ma sain retsepti ka, nii et ma võin kenasti jagada, aga kui keegi selle järgi proovi, peab mulle teada andma, kuidas välja tuli:
Mandazi - kogus 24
4 tassi jahu
2 tassi sooja vett
0,5 tassi suhkrut
0,5 tassi piima või kookospiima
2 spl õlo
1 spl küpsetuspulbrit
soola
lisaks võib lisada võid, kardemoni, kaneeli, nelki
Kuidas teha:
1) Sega jahu, küpsetuspulber, suhkur ja sool.
2) Lisa vesi, õli ja sõtku kätega. Kõigepealt lisa tasatasapisi vesi ja siis õli.
3) Lisa kõik ülejäänud asjad
4) Rulli õhukeseks kihiks, lõika väikesed tükid.
5) Prae pannil rohke õliga
Ise pole seda järele proovinud aga kuna põlisaafriklannalt saadud retsept, siis usun et peaks toimima. Olge julged ja proovige järgi.
Swahili keel iseenesest on lihtne, kui kõik grammatika selgeks õppida ja sõnavara omandada, siis saab täitsa rääkida. See kõlab mahedalt, mis mulle väga meeldib. Naljakas on, et nad moodustavad väga pikad sõnad mille erinevad osad märgivad aega, tegijat, kellele see on suunatud ja mis see on. Nt hakukunyesha tähendab et "ei sadanud vihma", nii et seal on eitus, minevik ja "vihma sadama". Kõige levinum fraas swahili keelest on ilmselt "Hakuna matata", mis sai mu elumotoks. Kui keegi tahab veits õppida, siis hea laul on allpool, kuula seda ja sul on juba põhiviisakus olemas.
Kõige üllatavam kogemus oli kindlasti swahili nädala lõpetamine. Meil oli plaanis süüa teha, nii et me kogunesime kõik kell kolm et hakata kokkama. Ma aitasin tassida ühte suurt kotti, oletasin et enamus sööki oli selles, samas kui hakkasin selle sisu lauale laotama nägin üllatusega, et sealt tuli välja ainult karpide kaupa liha. Ma sattusin veits segadusse, et miks meil nii suur kogus liha on ja kas me midagi muud ei teegi. Natuke aega hiljem tuli üks meie juhendajatest suure kohvrida, mis oli täis toitu, lihtsalt palju palju toitu. Ma mõtlesin et nad on segased, aga nad ütlesid et meile tulevad külalised.
Nii et me hakkasime hakkima ja kokkama. Ühel hetkel ma hakkasin retsepte üles kirjutama ja avastasin, et me teeme lubatud ühe toidu asemel neli või viis erinevat rooga. Ühel hetkel ei olnud kõikidel inimestele ülesandeid anda, niisiis me pidime ootama. Ja kells sai kuus, ja kell sai seitse ja iga kord kui ma kööki läksin olid seal uued road. Ja kell sai kaheksa ja me olime seal olnud viis tundi, sellegipoolest huugasid köögis kõik pliidid täiskuumusel. Lõpuks... kell üheksa pärast kuut tundi ootamist olime me valmis. Kesiganes meie külalisteks ka pidid olema, neid ei olnud seal ja meil oli neli 15liitrist potitäit riisi, erinevaid kastmeid, salateid jm. Mul läks söögiisu ära, sellega oleks saanud väikesed pulmad korraldada, aga nad olid õnnelikud. Kui aafriklane teeb süüa, teeb ta seda hoole, armastusega ja ei hooli ajast. Kusjuures see on üleüldine Aafrika kultuur, sul peab olema aega. Kui sa tuled ruumi sisse ja ütled Tere kõigile, siis see on solvang, eeldatakse et sul on natuke aega iga inimese jaoks ja sa tervitad igaüht selles ruumis. Nii ütlevad nad eurooplaste ja teiste kohta: teil võib olla käekell aga meil on aeg.
Ühesõnaga, õhtusöök möödus hästi, palju toitu jäi üle aga uhke lõpetamine ilusale nädalale. Toitudest oli põhiline riis. Minu lemmiktoidud olid pilau, mis on riisiroog lihaga, natuke nagu pilaff; pähklisupp, hernepada ja chai (tee).
Kultuuri jagamine, mis on põhiosa sellest koolist. Loodan et suudan kodus vähemalt osa nendest toitudest järgi teha. Ja loomulikult oleks tore kui ma võtaks ennast kokku ja jätkaks swahilikeele õppimist.
Väike video teistest PBLidest
Proovin enam mitte jätta kuuajast vahet kirjutamisse.
Hakuna matata!
Kwaheri!
Snakkes!
Subscribe to:
Posts (Atom)