Hva?

Enne kui ma räägin sellest, et ma olen Norras ja kõik on üüberhea, kirjutaks veits sellest, kuidas ma üldse siia sain ja mida ma siin teen

 Ma tulin Norra, et siin õppida kaks aastat ja oma keskkooli diplom siin saada. Ei ole vahetusõpilane, et pea pärast Eestis aastat järgi tegema vms.

 Esimest korda kuulsin ma sellest koolist sõbrannalt, kes ülientusiastlikult rääkis mingist võimalusest õppida välismaal ja kuivõrd suurepärane see koht on.  Ma jätsin midagi meelde, aga ei uurinud täpsemalt edasi, kuni detsembris 2011 tulid meile kooli rääkima kaks inimest täpselt samast koolist. Mulle tundus see kõige ideaalsema kohana maailmas, seega otsustasin kandideerida.

 Mis asi see siis oN? United World College – organisatsioon, millel on 13 kooli üle maailma, kus õpilased saavad omandada keskhariduse rahvusvahelises seltskonnas. Enamasti on õpilased stipendiumiga, millega peab ise maksma ainult lennupiletid ja taskuraha. Sellesse kooli tulevad inimesed sõna otseses mõttes üle maailma, väga paljudest erinevatest riikidest. Keegi ei lähe õhtul koju, kõik elavad koos, koju võib minna koolivaheaegadel. Õpitakse IB programmi järgi, ehk siis valitakse kuus ainet, kolm kõrgema tasemega ja kolm kesktasemel, kuid lisaks  koolitundidele on sportlikud, loomingulised ja sotsiaalsed lisategevused. Koolis on väga palju võimalusi: kajakid, mägirattad, sportimisvõimalused, kunstiklassid, muusikaruum , lisaks veel vabatahtlik töö mõnes lasteaias, koolis, vanadekodus vms. Iga kool on erinev ja kuna ma pole veel kaua olnud, ei hakka ma ka rohkem targutama, lugege blogi, saate rohkem teada.

 Aga kuidas ma sinna sain? Ma haarasin võimalusest. Esimesse vooru oli vaja kirjutada esse, teemad olid antud, mina valisin teema Sooline võrdõiguslikkus rikub soolise identiteedi kujunemist, lisaks pidi kirjutama iseloomustuse endast ja saama mõnelt õpetajalt soovituskirja. Selle alusel valiti välja 10 inimest umbes 70st, kes kutsuti teise vooru kohale. Teine voor toimus Tallinnas, me olime seal kaks päeva, ööbisime ühes bed ja breakfastis ja meile anti erinevaid ülesandeid, nt pidime kambakesi näitlema etüüdi, väitlema ja osalema talendivoorus, mis oli täiesti ette teatamata. Samuti räägiti meile väga palju UWCst. Teisel päeval olid vestlused ja siis jäime kõik ootama, kes meist valitakse välja. Kolme päeva pärast saimegi teada, üks inimene läks Hong-Kongi, teine Itaaliasse ja mina Norrasse.

 Ühe sõnaga ma proovisin ja ilma et ma isegi aru saaks olen ma nüüd siin, tuul tiibades.