Mu kool on ideaalne

Ülemaailmne rahupäev

Meie kooli moto: "Haridus et tagada rahu". 21 september oli ülemaailmne rahupäev ja enamus UWC koole tähistasid seda. Päev algas hommikusöögiga, inimestel paluti kanda võimalikult värvilisi riideid et sümboliseerida meie mitmekesisust. Minul muidugi värviliste riiete leidmisega probleeme polnud :D Söökla oli kaunistatud vastavalt teemale, seintel olid plakatid rakhupäeva kohta ja igasse võimalikku kohta oli riputatud paberist volditud linnud/rahutuvid. Pärast hommikusööki kogunesime auditooriumisse, kus oli kõne, esinemised, vaatasime erinevaid filmiklippe, kuulasime muusikat ning nägime esimest korda seda uskumatult ilusat videot, mille ma siia postitasin. See on tehtud meie koolis just selle sündmuse jaoks.

 Pärast auditooriumi jätkusid tunnid, kus õpetajatel oli palutud kuidagi moodi rahuteema sisse tuua. Ma arvan et see õnnestus päris hästi: keemias rääkisime kuidas erinevad leiutised on aidanud luua rahu või soosinud vägivalda, nt vaktsiinid on säästnud mitmeid elusid samas aatompommi leiutamine on toonud vägivalda aga samas muutnud riigid ettevaatlikumaks jne. Matemaatikas jäi kodutööks rahumärgi (peace sign) joonestamine kalkulaatoriga. Üleüldse olid kõik tavapärasemast rõõmsamas tujus :)
 Pärast tunde oli palju tegevusi: kapoeira, mediteerimine, jooga, jalgpallivõistlus kohalikega, rongkäik Flekke külla jpm. Õhtul oli näitus, ülekanne rahupäeva galast Londonis, ühise muusika kuulamine ja reedene kohvik, kus ma aitan (igal reedel valmistame kooke, nt praegu oli juustukook ja mustikakook, ja müüme seda). Mulle nii väga meeldib, et sellised sündmused meie koolis aset leiavad, see on lihtsalt ülitore.

Ülihubane õhkkond kohvikus, kus vaatasime ülekannet rahupäeva galaõhtust;

Foto, tehtud paar nädalat tagasi, kui siin oli vikerkaar. See ei ole arvutiga töödeldud, täiesti reaalne

Ilus laupäev

Aeg möödub siin koolis umbes nii: koolinädal, reede õhtu, laupäev, pühapäev, kooliaeg...jne. Töönädal läheb väga kiiresti, nagu üks suur koolipäev, aga nädalavahetused on erinevad. Tegelikult oleneb inimesest, Mina üritan puhkepäevadel kõigepealt puhata ja mõtted koolist eemale saada ja alles siis oma kodutöid hakata tegema, aga mõned inimesed lihtsalt õpivad konstantselt. Ma arvan et kuna nad on väsinud, siis võtab see kõik rohkem aega ja kui neil on kaks päeva siis on mõtted hajevil ja lõpuks ei saa ikka kõik korralikult tehtud. Mul on ka vedanud sest mul ei ole ajakulukaid ained nagu teater, filosoofia, maailmakirjandus, ajalugu vms.
 Aga eelmine nädal oli väga kena. Kõigepealt oli meil hommikusöök direktoriga, meie maja. Tegime vahvleid ja veetsime mõnusalt aega. Direktorile on siin esimene aasta ja kuna ta on harjunud Briti koolisüsteemiga kus kõik on üpris rangete reeglitega, on siinne sõbralik õhkkond tema jaoks midagi uut. Aga ta on väga tore inimene, proovib kõigiga juttu rääkida ja igal pool olla. Üks selle kooli põhimõtetest on  et õpilased, õpetajad, direktor ja kõik teised on võrdsed. Kõik kutsuvad üksteist eesnimedega ja ajavad normaalselt juttu :D

Pildil minu toakaaslane Rikke Norrast (heledad juuksed) ja Emma

Šotimaalt. 

 See on meie direktor Larry. Vasakul on näha ka tema väike tütar oma ema süles. Mitmed õpetajad elavad siin oma peredega. Õpilaste majadest umbes 100 m eemal on õpetajate küla, kus neil on oma majad. Osad õpetajad elavad ka õpialskülas, nt minu kõrvalmajas on minu Globaalse poliitka õpetaja.

Samal päeval hiljem avastasime et ilm on lihtsalt niiii kena. Päike paistis, vesi oli sile, aga me olime liiga unised et midagi ette võtta. Seega võtsime oma raamatud ja õpikud, läksime kunsti klassiruumi, kuulasime head muusikat, nautisime vaadet fjordile, ajasime juttu, joonistasime, tegime kodutöid, hiljem läksime õue. Hea asi siin on, et kõik klassiruumid v.a labor ja füüsikaklass, on koguaeg avatud. Nii minnakse vahest nt rootsi keele klassi filmi või jalgpalli vaatama või filosoofia klassi teed jooma.
 Lisan siia mõned pilldid sellest päevast. Kvaliteet on halb, sest need on tehtud mu arvuti veebikaameraga, aga sisu on ilus. Kõigepealt Randi Norrast kodutöid tegemas, siis Riia Soomest nautiams ja kolmandaks mina lugemas.

Jalka!!

Jalgpall: populaarne kogu maailmas, kõigi armastus ja loomulikult tähtis ka väikses kohas nagu Flekke. Juba kaks nädalat enne meie siia tulekut leidsime facebookist hirmuäratava hoiatuse et esimestel nädalatel toimub võistlus esimese ja teise aasta õpilaste vahel, esimese aasta omad peaksid mures olema, sest väidetavalt pidavat meie kaotus suur ja piinlik olema.

 Niisiis, siia jõudes panime tiimi kokku, kuhu tuli rohkem inimesi kui vaja. Mina, nagu mu loomus vahest on, otsustasin et selles mängus kaasa ei mängi ja annan võimaluse teistele. Lõpptulemis oli, et kuna mängu ajal sai piiramatult vahetusi teha jooksid esimese aasta omad pingi ja väljaku vahel sest mitte just igaüks oli loovutanud oma koha teistele. Pole hullu, ma olin energiline osa publikust, kusjuures mingil hetkel hakkas kohe silma, et ma olen jalkat ka varem vaatamas käinud ja mul võhma jätkub 

Teise nädala reedene matk

Võimalik, et ma kirjutan selle siia pigem sellepärast et endale mälestus jätta. Kui olime siin olnud juba teist nädalat ja oli saabunud reede otsustasime korraldada midagi põnevat. Plaanid olid tehtud juba mitu päeva tagasi, nimelt on siit koolist natuke eemal, teisel pool mäge kohe fjordi ääres vigvamm, kus õpilased saavad ööbida ja veidi aega koolist eemal olla. Kogusime inimesed kokku, kes olid nõus minema, varusime süüa, valmistusime matkaks. Kui tähtis päev oli käes oli meil kõik valmis: hea ilm, hea tuju, palju salatit, saia, pihve, juustu, materjal lõkke jaoks, ideaalne. Ainuke asi, mis meil puudu oli: magamiskotid. Me ei saanud neid, sest samal päeval läks üks teine grupp matkama ja nemad võtsid magamiskotid, tegelikult on koolil neid palju, peaks igale õpilasele jätkuma, aga seal oli sada asja mis läks valesti, nii et ei mingeid magamiskotte. Pole magamiskotte, pole  ööseks jäämis. Lükkasime matka edasi.

 Aeg läks õhtusse ja kõik tundus nii tühi, sest enne meil oli suur elevus olnud kogu toimuva pärast. Otsustasime kahe inimesega, et isegi kui meil ei õnnestunud kõik nii nagu me plaanisime, võime ju ikka kasvõi kolmekesi minna, koha üles otsida ja hiljem tagasi tulla. Mõeldud tehtud.

 See on kindlalt kõige ilusam matk, kus ma olnud olen. Algas nagu ikka ülesmäge ja ma peaaegu et hakkasin juba vinguma järjekordse mägironimise pärast. Peagi lõppes ronimine ja me hakkasime liikuma mööda mäekülge, mitte ülesmäge, ja see oli samas ka päiksepoolne külg. Päike paistis läbi roheliste lehtede ja tekitas imeilusa varjudemängu. Keegi meist ei vaadanud enam, kuhu ta astus, kõik vaatasid lihtsalt ümbrust, mis erines vägagi tavalisest norra metsast.


 Lõpuks vee äärde jõudes olime sõnatud. Meie ees oli rannaäärne vaatega mägedele mis kõrgusid teisel pool vett ja mille taha loojus parasjagu päike. See oli ... mul pole sõnu. Me tõesti ei tahtnud sealt lahkuda. Tegime väikese lõkke, mille kohal grillisime paar võileiba. Istusime, nautisime, rääkisime juttu. Me olime nii uhked enda üle, esimese aasta õpilased ja tulime juba oma teisel nädalal iseseisvalt siia. Sel hetkel hakkas koitma, kui põnev võib elu siin olla, kui lihsalt ise kätte võtta ja midagi korraldada.

 Hakkasime tagasi minema just siis kui hakkas pimedaks minema. Alguses kardsime veidi, et jääme liiga hilja peale, aga õnneks leidsime otsetee. Jõudsime metsast välja, nägime juba oma kooli, olime nii õnnelikud, nii heas tujus, kuni järsku... midagi väga väga suurt oli põõsas kohe meie kõrval. See oli katastroof: paanika, hirm, oskamatus midagi teha. Randi(minu väga hea norrakast sõbranna) hakkas jooksma edasi, Emils (väga hea sõber Lätist) hakkas kõigepealt jooksma edasi, siis mõtles et äkki see suur asi lõikab tal põgenemistee ära, nii et ta pööras ringi ja hakkas hoopis tagasi jooksma. Mina seisin paigal, peast käis nii palju mõtteid läbi, et ise ka ei usu.

 Lõpuks lõpetasid kõik siiski jooksmise, osaliselt sest mina seisin nende vahel "no panic please!!" ("Ilma paanikata palun"). Ma arvan et meil kõigil oli pulss kuskil 180 lähedal kui me edasi kooli poole hakkasime minema. Me ei näinud, mis seal põõsas oli, arvatavasti midagi suurt ja kiiret sest ühel  hetkel tundus et kogu see põõsas tuleb meile kallale ja järsku oli see läinud. Me jõudsime järeldusele, et see pidi olema kits või hirv, kes oli seal maganud vms ja me ehmatasime teda ja ta tegi väga kiirelt vehkat. Tagasi kooli jõudes oli nii kift kõigile ülielevalt seletada "me nägime hirve, see oli megasuur! see tahtis meid ära tappa! päriselt, see ründas meid!" - no natuke ülepingutatud, aga vähemalt oli tore.

 Nii et ma siiski elan täiesti asustamata kohas kus on oht metsloomade saagiks langeda. Selle koha nimi on Flekke :-)

Ookean!

Tänasel ilusal reede pärastlõunal käisime matkamas, see on üks minu kooliväline tegevus, mille valisin (EAC). Nüüd käingi igal reedel matkal järgmised kuus kuud.
 Täna sõitsime bussiga umbes pool tundi kuni jõudsime kohta kus alustasime oma matka. Peamiselt oli see ülesmäge, nagu Norras ikka kombeks, aga tipus oli megailus vaade. Sealt oli näha ka avaookeani, nii et ma nägin ookeani vist alles 5. korda oma elus, aga kõik korrad on Norras olnud. Atlandi ookean, palju vett, soolast vett pealegi.