Nüüd postitus mida lubasin juba kuid tagasi. Tegevus toimub 27-28 oktoober kooli poolt korraldatud sündmuse käigus mida tehakse üle Norra. see oli vabatahtlik ning eesmärk oli viia osalejate mõtted maailma põgenike olukorrale.
09.00 Äratus pärast võimalikult pikka uneaega. Nüüd tuleb tuua endale magamiskott ja madrats, pakkida oma asjad: soojad riided ja pudel vett. Keelatud on kaasa võtta sööki, elekrtoonikaseakdmeid, ehteid, pastakaid: kõike mida sul ei ole vaja.
11.00 Korralik hommikusöök: traditsiooniliselt laupäevane riisipuder kaneeliga, paar võileiba, tee, veel paar võileiba, peaasi et kõht korralikult täis saaks. Pärast söömist peab kontrollima oma seljakoti üle ja viimast korda õppima selgeks oma andmed. Mulle on antud uus perekond:
Perekonnanimi: Burundi
Klann: Dir
Riik: Somaalia
Elukoht: Balhur
Isa Kabul 12.03.1963
Onu Farah 18.06.1965
Isa esimene naine Layla 01.10.1966
Esimese naise poeg Aby 13.09.1983
Esimese naise teine poeg Elmi 13.09.1983
Esimese naise tütar Nhama 19.02.1993
Ema Simka 30.06.1968
Vend Qaali 26.04.1988
Mina-Hamlia 18.02.1991
Õde Abdi 13.07.1994
Ma pean teadma neid kõiki andmeid, kõiki numbreid sest igas passikontrollis piirivalve seda küsida ja kui ma ei oska vastata tundub see kahtlane, sest kuidas ma ei tea oma perekonnaliikmete nimesid ja sünnipäevasid. Meil on natuke raha ja igal ühel meist on pass(pildil), nii et me oleme valmis alustama...
12.00 Kõik algab
Me oleme perekond kes on saabunud põgenikelaagrisse ühte väikesesse Somaalia külla. Otsustame seal mõneks ajaks peatuda kuni me leiame endale teejuhi, kes aitaks meil saada pealinna Muqdishosse. Me ostame endale materjali, millega telki üles seada, aga head kohta selleks ei leia. Siis aga märkame perekonda meie rivaalklannist, kellel on suurepärane asukoht. Mis siis muud kui tõmbame nende telgi maha ja ajame nad minema. Järgneb kole sõnavahetus (ja lumesõda) aga me saame koha endale.
Nii me siis puhkame rahulikult, mõtleme mida peaks järgmiseks tegema kuni järsku kuuleme kisa. Rühm radikaale, kes ei taha et põgenikud nende külas peatuksid. See on eluohtlik olukord kuna mitmetes põgenikelaagrites on inimesed sellistes olukordades surma saanud, nii et me jookseme. Algab segadus ja ma satun oma perekonnast eemale, kõikjal on kaos: inimesed jooksevad, valitsed paanika ja hirm.
Ma leian peagi oma perekonna üles ja algab pikk rännak pealinna poole. Kuigi kõik muu aitas minu rühmal rolli sisse elada, siis maastik ja ilm ei olnud just kõige sobivamad kujutlemaks Somaaliat: me kõndisime mägedes nagu Norras ikka ja pidime eriti ettevaatlikud olema et mitte libiseda, kuna maad kattis lumi ja jää. Õnneks ei olnud kõndides külm ja meil oli palju aega et nautida vaadet, mis selge ilma tõttu oli väga ilus. Sellegipoolest ei ole see lihtne rännaks, meie teejuht hoiatab meid koguaeg piirivalve eest, kes võivad meid teedelt tabada ning seetõttu näeme mitmeid peresid kes liiguvad otse läbi metsa. Piirivalve siin ei ole alati ametlik ning tihti võivad nad varastada ära su passi, nõuda raha ning üleüldse pole nendega kohtumine eriti meeldiv. See sunnib meid tihti tagasi pöörduma ja uut teed otsima.
~ 15.00 Me jõuame kontrollpunkti kus peame oma dokunendid korda ajama. Teenindus seal ei ole just kõige meeldivam... Kõigepealt otsitakse meie asjad läbi, see tähendab et mis iganes meil kotis ka oli visatakse põrandale laiali. Selle käigus korjatakse ära esemed mida me ei vaja: pastakad, kõrvarõngad, käepaelad, söök, jook kui see on midagi muud kui vesi jne. Kogu selle segaduse juures peame me suutma ennast jälle kokku pakkida ja seda võimalikult kiiresti. See järel ootame me õues. Kuna sinna on nüüdseks jõudnud ka teised perekonnad, peame seisma korralikus rivis. Et me täitsa ära ei külmuks on "kohalikel ametnikel" välja mõeldud mõned füüsilised harjutused mida me aeg ajalt peame tegema. See on muidugi meeldiv pärast mitut tundi kõndimist.
Me käime veel paaris "kontoris". Kõigepealt peame täitma ankeedi, kus selgitame miks me tahame pealinna minna. Inimene kes meile need ankeedid annab on umbes selline: "Mida te tahate!" "Mida sa teed?! Jää vait!" "Rumal perekond!" " Sa oled loll või mis?!". Meie perekond käitus veel võrdlemisi viisakalt, oli perekondasid, kes proovisid talt šokolaadi näpata ja teda veelgi rohkem närvi ajada. Kõiki ametnikke mängisid meie enda kooli õpilased, osad olid ka päris punase risti vabatahtlikud, ja hiljem nad tunnistasid et neil oli päris raske meie vastu koguaeg õelad olla ja nad ei suutnud pidevalt tõsised olla. Õelusega tulid nad hästi toime: sel ajal kui me väsinuna ja näljastena õues seisime, jalutasid nad meie nina ees võileibade ja kuuma teega. Noh jah, neil oli see privileeg.
Viimaseks pidime oma arstidokumendid korda saama. See on tõsi, et põgenikud peavad läbima arstliku ülevaatuse ja ajast aega on nõuded olnud erinevad ja kohati väga barbaalsed. Näiteks oli veel kümme aastat tagasi osades riikides nõudeks, et elamisloa saamiseks pidid inimesed tegema kätekõverdusi või muid füüsilisi harjutusi. Inimest, kes põgeneb diskrimineerimise või sõja eestm võiks ju natuke paremini kohelda. Niisiis pidime meiegi pärast järjekordse ankeedi täitmist tegema kätekõverdusi, hüppeid ja teab mis nalja.
Lõpuks olid meil kõik paberid täidetud. Nagu ma ütlesin, ei olnud teenindus just kõige parem, kuna lisaks mõnitavale hoiakule kaotati ära üks meie pass, paar elamisluba oli vahetusse läinud ja üldse olid meie dokumendid veits käest ära - piisavalt halvas olukorras et piirivalvele vahele jääda. Me suutsime vähemalt ühe dokumendi kätte saada tänu altkäemaksule, tuleb lihtsalt kaval olla.
Järgnes ootamine ja küllmetamine. Ma tahtsin nii väga uuesti liikuma hakata, aga mõned inimesed olid juba väga väsinud. Järsku tabas seda kontrollpunkti järjekordne radikaalide rünnak ja me pidime jooksma. Päris raske oli oma perekonnaga kokku hoida kui seal oli veel sada inimest kes jooksid. Meie perekond suutis kokku jääda, aga meiega liitus üks tüdruk kes oli oma grupi ära kaotanud. Algas järjekordne pikk rännak, kell oli selleks ajaks ilmselt viis või kuus õhtul.
Läks pimedaks ning nüüd oli olulisem kui kunagi varem hoiduda piirivalvest, sest uskuge mind, keegi ei tahtnud teha enam füüsilisi harjutusi või kuulata nende võrdlemisi valju häält. Seega pidime mitmel korral teelt kõrvale jooksma ja end metsa peitma, ootama kuni piirivalve lahkub. Enamasti suutsime sel ajal vaikselt püsida, välja arvatud meie Ungarlasest kaaslane kes mängis minu onu: ta lihtsalt pidi küsima "miks me end siin peidame" kui oli kõige kriitilisem hetk.
Me kõndisime, kõndisime, kõndisime ja hakkasime lähenema linnale. Nüüd tuli järjekordne oht: autod. Iga kord kui auto meist möödus pidime end peitma. See oli kohati meganaljakas, kui mõelda. Ühel hetkel ei olnud meil kuskile joosta, nii et me pressisime ennast paksu heki sisse. Ilmselt olid autojuhid natuke segaduses, nähes gruppi inimesi jooksmas, kui nad lähenesid. Samas, lähenedes linnale ja nähes selle tulesid mis meenutasid sooje tubasid ja õdusaid laupäevaõhtuid, oli vaatepilt ilus. Väljas oli ilus selge talveilm, taevast sadas pisikesi lumehelbeid ning korraks tabas meid kõiki soe jõulutunne.
Aga me liikusime edasi, ühel hetkel nägime kella ühe maja seinal ja see näitas pool 11 öösel. Me jõudsime järgmisesse kontrollpunkti, kus küsiti meie passe, millele nad õnneks ei pööranud palju tähelepanu, ning samuti andmeid meie pereliikmete kohta. Mul oli meie perepeast Kabulist nii kahju, selleks ajaks oli tal kõik numbrid sassi läinud ja nad tüütasid teda päris kaua. Õnneks see möödus ning me saime edasi liikuda kohta mis oli Punase Risti põgenikelaager. Esimest korda selle päeva jooksul leidsime inimesed, kes olid meie vastu lahked. Meile anti võimalus laotada oma magamiskotid ja madratisd laiali ja puhata/magada natuke. Me saime ka toaletis käia, mis oli meeldiv kuna mõnda aega soojas siseruumis veeta oli täitsa arvestatav luksus. Siis proovisime me magama jääda, aga meid segati pidevalt: kõigepealt tuli inimene, kes andis meile "malaaria vaktsiini", mis oli tegelikult tilk mingisugust õli vms, siis tuli inimene ÜROst kes küsis meilt küsimusi Somaalia kohta, ütles et kui me kõigile õigesti vastame, võime saada automaatselt elamisloa ja siis tuli TOIT :-)
Toit põgenikelaagrites on täpselt väljaarvestatud kogus keetmata või poolkeedetud riisi, mis hoiab inimese elus järgmised 24 tundi. Kui toit hilineb või üks päev ei ole toidule juurdepääsi on paljude elud ohus. Meie saime täpselt sama normi poolkeedetud riisi. Meil ei olnud muidugi ohtu nälga surra, kuna me oleme eelnevalt head toitu saanud. Mina isegi ei tahtnud oma kogust ära süüa, sest ma ei tundnud enam nälga. Proovisin magada aga nii jube külm oli, kuigi me magasime tihedalt koos. Pealegi olin ma valmis igal hetkel jälle jooksma kui mõni rünnak vms pidanuks tulema.
~ 01.30 tuligi järjekordne rünnaks sellele laagrile ja me pidime edasi liikuma. Nüüd jõudsime sellesse punkti kus enamik inimesi lihtsalt liikus edasi, ilma et millelegi mõtleks. Mitte et me juba piisavalt väsinud olime: tekkis uus oht. See rühm, kes koguaeg meie laagreid minema ajas hakkas meid nüüd jälitama autoga, nii et me lihtsalt ei liikunud edasi vaid me pidime jooksma. See juhtus umbes iga 2-7 minuti pärast kui keegi hüüdis "RUN!" ja me pistsime jooksu. Polnud eriti valikut, ei tahtnud riskidagi mahajäämisega. Sel hetkel tundus küll et meie võimed on viidud viimasele piirile - olime olnud õues juba 16 tundi, enamus ajast ringi liikunud. Me olime söönud vaid pool topsitäit poolkeedetud riisi ja vaevalt puhata saanud ning nüüd pidime veel füüsiliselt pingutama. Õnneks ei kestnud see liiga kaua, peagi saime teelt kõrvale keerata ning rahulikult edasi liikuda.
02.30 Olime kuskil. Väljas oli pime nii et me vaevalt eristasime mägede kontuure. Taevas särasid tähed, õhk oli karge ning uut päeva ei paistnud veel kuskilt. Tegelikult oli see ilus, kui oli mõistust nautida, kuid selleks ajaks olid paljud lülitunud teisele režiimile: ainuke mis nende peades käis oli mõte üks jalg teise ette viia ning kuidagi edasi liikuda. See oli hetk mil vajasime teineteist kõige enam. Pidime tuju tõstma, ütlema et enam pole veel palju jäänud. Mitmed hoidsid üksteisest kinni et tuge saada. Samas ei teadnud keegi mis meid veel ees ootab.
Õnneks läks peagi asi rõõmsamaks. Me tundsime ära oma kooli läheduse. Teadsime et varsti oleme kohal ja juu me siis saame ikka paar tunnikest soojemas kohas veeta. Meil oli ka õigus, jõudsime kooli juurde Hoeghi, mis on maja kus on saal ja kus me suuremaid üritusi korraldame. Sellest oli tehtud pagulaste kontor norras; meilt küsiti meie andmeid passe (millest mitmed olime selleks hetkeks juba kaotanud) ning miks me tahame Norrasse tulla. Kuna minu roll oli last mängida, ei pidanud ma eriti pingutama. Kõik mida ma tean et natukese aja pärast juhatatigi meid saali ja lubati magada. See oli väga rõõmus hetk. Uinumine ei võtnud just kaua - soe tuba, magamiskott, matt, vaikus ja rahu aitasid sellele kõvasti kaasa. Pakun et selleks hetkeks oli kell 4 hommikul.
Meid äratati umbes kell kümme, nii et me olime täitsa korralikut maganud, kuid sellegipoolest väsinud. Pidime minema õue ja rivistuma. Meile anti teada ametnike otsus. Kuulsime kõik muidugi huviga sest sellest olenes kui edukalt olime olnud: kas saame elamisloa Norras või ei. Kutsuti ette minu isa ja isa esimene naine; meie-lapsed, onu ja teine naine jäeti maha. Öeldi et kõikidest taotlejatest (umbes 90) saavad elamisloa ainult nemad kaks. Hästi - ma olin läbikukkunud. Mis seal ikka, sel hetkel huvitas mind ainult söök ja hubane tuba. Kuid kell ei olnud 12 veel ja Pa' flukt kestab 24 tundi (meie puhul 25 kuna kellakeeramine oli). Nii et enne lõppu pidime minema auditooriumisse ja tegema kokkuvõtte. Uskuge või mitte, aga see oli vist kõige raskem osa üldse - istuda, kuulata ja vastata mingitele totakatele küsimustele. Paljud jäid väsimusest magama, kuid nad aeti ka kohe üles. Selle mõte oli meile selgeks teha asj tähendus ja see oli ka vajalik kuid seda oli lihtsalt raske jälgida. Põhimõte oli siis selles et maailmas on 15 miljonit põgenikku kes on sunnitud oma kodukoha jätma. Nad liiuvad täpselt sama moodi nagu meie - jalgsi, ning neil seisavad ees samad takistused nagu meil: nälg, ebasõbralikud ametnikud, kohalikud salgad kes tahavad neid ära ajada, kurjategijad kes varaastavad nende passe ja dokumente. Ning pärast kõige selle läbi tegemist võib see lõppeda sellega et nad saadetakse lihtsalt oma kodumaale tagasi. Mõned rändavad mitu aastat, seejärel ootavad oma otsust mitu aastat (tean ise inimest, kes elas põgenike keskuses 5 aastat). Nende elu on rikutud ja nad ei leia kohta kus rahulikult olla. Sellised probleemid on ja jätkuvad ning selle 25 tunniga leidsin, et mõistan paremini kui palju on mulle antud ning et minul on rohkem võimalust midagi muuta kui mõnel somaalia põgenikul, kes peab eelkõige enda elu eest hoolt kandma.
See oli tõesti hea kogemus. Andis palju enesekindlust ja kuigi see oli raske suutsin ma säilitada positiivse oleku. Avastasin et mulle meeldivad sellised katsumused ja seiklused, mulle meeldib ennast proovile panna ja mulle kohe kindlasti meeldib looduses ringi liikuda.
Meie 25 tundi katsumusi lõppes sööklas. Hea hea hea. Üllatuseks avastasin et mul puudus igasugune söögiisu, kuid meil kästi süüa, kuid mitte palju. Nii mõnelgi võeti mõned võileivad taldriku pealt vähemaks, sest on olnud kogemusi kus õpialase keha lihtsalt ei suuda seda suurt hulka toitu vastu võtta ning asi lõppeb pahasti. Nüüd läheb meie elu ikka vana moodi edasi, lihtsalt oleme kogemuse võrra rikkamad, kuid teadmine, et on inimesi kelle igapäevaelu näebki selline välja, paneb mõtlema.
Tuli pikk postitus, proovin edaspidi lühemaid teha ja tihedamini. Pidasin seda oluliseks sest arvan et see tõepoolest muutis osati minu maailmavaadet ja tõstis tahet midai muuta.